RINGKIRI (30.12.1942)

Kirjaga 28.okt s.a. minu nimele teatas härra Kindralkomissar, et ta on võtnud teateks minu esitise 19.sept. s.a. Eesti Ap. õigeusu Kiriku kohta ja on nõus sellega, et ma tegutsen edasi endisel alusel Eesti Ap. õigeusu Metropoolia nime all. Võis oodata ja loota, et Metropoliit Sergius (Voskressenski kes bolsevikkude võimu ajast saadik on meie usuelu häirinud, nüüd enam ei sega meie Mitropoolia asjadesse. Kuid ta on siiski heaks arvanud veel pärast meie Mitropoolia tunnustamist võimude poolt oma endist häirivat tegevust jätkates, saates minule oma käskkirja 5.nov. s.a. nr.29 IV, mille ärakirja ühes mitmesuguste lisadega ta on saatnud ka peaaegu kõigi Mitropoolia vaimulikkudele. Kuna need kirjad sisaldavad ebatäpseid, sihilikke ja ebaõigeid andmeid minu tegevusest ja meie Mitropoolia oludest üldse, siis arusaamatuste ja eksiarvamuste vältimiseks pean ma oma õiguseks ja kohuseks anda käesoleva olukorra kohta alljärgneva seletuse eelpoolnimetatud käskkirja sisu järjekorras.
1. 3.sept.1941.a. tehti minule Saksa Julgeoleku Politsei poolt ja sama aasta 10.sept. Eesti Omavalitsuse Juhi poolt ülesandeks juhtida vastutava Kirikupeana Ap. õigeusuliste usuelu Eestis. Nende korralduste põhjal saatsin ma 1941.a. septembrikuu algul kogudustele läkituse ja sama aasta 11.oktoobril praostide kaudu ringkirja, milles kutsusin kõiki Ap. õigeusu vaimulikke ja ilmalikke tegelasi ning koguduse liikmeid asuma rahulikule ja loovale tööle, tuletades ühtlasi meele, et rahu ja korrarikkujail tuleb tegemist teha valitsusvõimudega. Viimane lause ei sisalda ähvardusi nagu mainib mitrop. Sergius, vaid ainult meeletuletust ja hoolitsust võimalikkude rahu ja korrarikkumiste puhul.
Alates Tallinna vabastamisest saadik (8.aug.1941.a.) on valitsusvõimud Ap.-õigeusuliste ellu puutuvate korraldustega alati pööranud minu, kui kohaliku ap. õigeusu Kiriku Juhi poole ja sellega mind tegelikult tunnustanud.
2. Ülempr. P. Pähkel, keda eksarh täiesti põhjendamatult nimetab omavoli tarvitajaks, on kõigiti auväärne, andekas, kõrgesti haritud, kogenenud ja teguvõimas vaimulik. Ta pole mitte toiminud omavoliliselt, vaid seaduslikkude korralduste alusel.
Varsti pärast bolsevikkude võimult vabastamist - 17 juulil 1941.a. määras Petseri linnapea h-ra Luik, kes sellel ajal ajutiselt täitis ka kohaliku maavanema kohuseid ülempreester Pähkel’i ajutise praosti kohusetäitjana kohalikkude ap. õigeusu koguduste elu korraldajaks eksarhi poolt praostiks määratud ülempreester E. Verhoretski asemele, keda linnapea Luik, nähtavasti, ei pidanud selle ameti kohaseks. Ka määras sama linnapea ü.P. Pahkel'i Petseri kloostri varanduste hooldajaks, sest minuga ega Sinodiga ei olnud sel ajal veel ühendust. Kohe pärast Tallinna vabastamist määrasin ma meie Mitropoolia põhimääruse alusel ü.P. Pähkel'i Petserimaa praostiks ja oma volinikuks Petseri kloostri asjaajamise ja varanduste valitsemise alal.
3. Ei vasta vähemaltki tõele eksarhi väide, nagu oleks terve rida Eestimaa piiskopkonna tuntuid kinkuameti liikmeid mind palunud eksarhi mittetunnustamise läbi selle piirkonna elu mitte tõugata lahkhelidesse ja eksiteele. Ainult Piisk. Paavel kitjutas minule paar korda, et ma tunnustaks Moskva Kirikut ja peaks ühendust eksarhiga ning kõneles sellest ka isiklikult 1.juulil 1942.a. läbisõidul Riiga. Ükski teine vaimulik ega muu kirikuametiliige pole minule sellest kõnelenud ega kirjutanud.
4. Kutsus nõnda nimetatud esimesele piiskoppide ................................... olekule oli kirjutatud .... juulil 1942.a. ja saabus ................................................ davad vastavad postitemplid ümbrikul 13.juuli 1942.a. ............................. selle nõupidamise algus oli kindlaks määratud ......................... sain mina kutse kätte 5 päeva pärast koosoleku algust. Nähtavasti oli kutse teadlikult hilja väljastatud, et ma ka paremal tahtmisel ei oleks saanud õigeaegselt koosolekule minna ega kutsele kirjalikult vastata.
5. On kõigiti arusaadav, et käesoleval raskel ajal vajavad rahu ka Eesti ap.- õigeusulised elanikud, kuid nende rahu rikub ja häirib just mitropoliit Sergius.
6. On õige, et enne piiskoppide nõupidamise 2. koosolekut käisid minu pool Läti ülempreestrid Andreas Janson (Aluksnest) ja loann Janson (Riiast), kes püüdsid mind veenda vajaduses alluda eksarhile kuid nende püüded ei annud soovitavaid tulemusi vaid ümberpöördult -- nad kinnitasid veel enam minu veendumust selles, et meile ei ole kuidagi vastuvõetav ega kohane tunnustada seda praeguse aja Moskva Kiriku esindajat mitropoliit Sergiust, kelle sekretäriks Riias bolsevikkude valitsusajal oli GPU agent (cekist) Ischavski, nagu seda tõendasid eksarhi ülalnimetatud saadikud preestrite N. Kokla ja Jürissoni juuresolekul. On vist küll endastmõistetav, et ei saa juttu olla mingisugusest ühendusest Kiriku esindajaga, kelle asjaajamist ta lähema kaastöö1isena sekretärina juhtis usuvastane bolsevik.
7. Ei vasta tõele eksarhi oletus, et mina ei tegutsevat kanooniliselt ja usulistel kaalutlustel ja ei tahtvat arvestada “Eestimaa piiskopkonna” tõelise meeleoluga, vaid põhjendavat oma teguviisi “korratu sõjaajaga”, millal olevat raske kindlaks määrata vahekorda Moskva Kirikuga ja eksarhiga. Asi on aga just vastupidi, minu tegevuse aluseks on ainult usulised ja kanoonilised kaalutlused, sest ei või ju tunnustada Kristuse tõeliselt ja kanooniliselt õigeks Kirikuks, ega pidada ühendust Moskva praeguse aja Kirikuga, kelle juht Patriarhi asetäitja mitropoliit Sergius tegutseb usuvastaste bolsevistlikkude võimumeeste tahte ja juhtnööride järele, mis selgesti nähtub näiteks selles, et ta oma läkituses 22.juunil 1941.a. kutsus kokku Kristuse Kiriku hingekarjaseid ja karjalambaid võitlema jumalasalgajate bolsevikkude poolt ja sakslaste vastu, nimetades neid “fasistlikkudeks” mõrvariteks, peab raadios kõnesid ja laseb teha kinoülesvõtteid kirikutes Jumalateenistuste ajal nõukogude Venemaal valitseva “usuvabaduse” tõendamiseks, saadab tervitustelegramme usutagakiusajale Stalinile, nimetades teda “Jumalast valitud juhiks”, j.n.e. Selle tôttu ei tunnusta isegi vene ap. õigeusulised kiriklikud asutused ja kogudused Lääne Euroopas ja mujal ning Saksa sangarlikkude vägede poolt vabastatud Ukraina ja Valgevenemaa ap. õigeusulised elanikud Moskva Kirikut ega pea ühendust temaga ja ta esindajatega. Ka arvestan mina nimelt Eesti ap. õigeusu Mitropoolia tõelise meeleoluga. Ei ole ma iialgi püüdnud oma teguviisi õigustada “korratu sõjaajaga”, ei nimeta ma ka kunagi sõjaaega “korratuks” vaid raskeks ja rõhuvaks.
8. Vildakalt ja ebatõeliselt kujutab mitrop. Sergius oma käskkirjas “Eestimaa Piiskopkonna” elu 1940.a. novembrikuust alates. Sellel ajal ei olnud mingisugust Eestimaa Piiskopkonda”, vaid oli eksisteerimas EESTI AP.-Õ1GEUSU KIRIK (Mitropoolia), kes pärast bolsevike võimuhaaramist sattus väga raskesse seisukorda üldse, eriti aga selle tõttu, et Petseri linna 40-usukannataja koguduse mõned tegelased, kasutades neile nähtavasti soodsat ja meeldivat olukorda, hakkasid kirikuvalitsuse teadmata ja nõusolekuta kutsuma Petserimaa vene kogudusi lahkuma Eesti ap.-õigeusu Kirikust ja ühinema Moskva Kirikuga. Selleks saatsid nad 7.sept.1940.a. kohalilkkudele vene kogudustele trükitud üleskutse, milles avaldasid suurt rõõmu selle üle, et 6.augustil 1940.a. meie maa, ENSV, on vastu võetud suurde Nõukogude Vabariikide Liitu ja et 23.aug.s.a. ka meile on hakanud särama “Stalini konstitutsiooni päikese kiired”. Samase üleskutse väljendusviis iseloomustab väga selgesti ta autorite meelsust.
Er vältida niisuguste vastutustundetute isikute segamist Kiriku üldistesse asjadesse ja ära hoida võimalikkude lahkhelide tekkimist, võttis Sinod Moskva Kirikuga ühinemise küsimuse ise kaalumisele ja pärast pikemaid mõttevahetusi otsustas pöörduda Moskva Patriarhi asetäitja Mitropoliit Sergiuse (Stragorodski) poole palvega võtta Eesti Ap. Õigeusu Kirik autonoomse Kirikuna ühendusse Moskva Kirikuga neil tingimustel ja alustel, millised olid ettenähtud kad. Patriarh Tihhoni kirjas 28.juunil.1920.a. Nr. 1780, endistes piirides ja ametis olevate ülemhingekarjaste oma kohtadele edasijätmisega. Sama seisukoha selle küsimuse kohta võttis ka Sinodi liikmete ja praostite ühine koosolek 27.dest.1940.a. Sinodi otsuse põhjal saatsin ma Moskva Patriarhi aset. Mitropol. Sergiusele (Stragorodskile) 16.nov.1940.a. kirja Nr. 2139. Kuid Moskvas ei toimitud meiega vastutulelikult ja Kristliku armastusega, vaid kõik meie esitised jäeti karmilt tähelepanemata ja rahuldamata. Kui mind 1941.a. märtsikuu lõpul telegrammiga Moskva nõuti, lootsin ma seal veel meie soovidele täitmist saavutada. Kuid otsus oli juba varemalt valmis tehtud ja minu esitised jäid tähelepanuta: meie Kirik võeti ühendusse Moskva Kirikuga mitte autonoomse Kirikuna, milles ta tegutses üle 20 aasta, vaid ainult piiskopkonnana, mille juhiks eksarhi nimetusega määrati mitropoliit Sergius (Voskressenski) “vastavalt Eesti ap. õigeusuliste soovile”, nagu üteldud patriarhi asetäitja mitropoliit Sergiuse (Stragorodski) sellekohase käskkirja p.2. Kuna aga Eestis asuvad Ap. õigeusulised, välja arvatud vast Petseri 40-ne usukannataja koguduse eelpoolnimetatud “Stalini konstitutsiooni päikese” austajad tegelased, muud samast soovi pole avaldanud, siis on eksarhi ametisse määramine toimunud põhjendusel, mis ei vasta tõele.
9. Minu nn “kahetsemine” on eksarhi käskkirjas ja aktis kirjeldatud ebaõigelt. Minu käest Moskvas ei küsitud midagi ega võetud vastu piiskoppide kogu ees “kahetsemist”, vaid see sündis järgmiselt:
31.märtsil 1941.a. õhtul umbes kell 4-5 oli ette nähtud piisk. Benedikti piiskopiks nimetamine, milleks piiskopid kõik kogusid kokku ja riietusid mantiatesse, mille järelle eksarh Metropoliit Sergius hakkas kärmelt lugema patukahetsemise psalme ja palveid, mis mind väga imestama panid, sest olen mitu korda ise piiskopi ametisse nimetamise juures olnud, mil puhul samaste palvete ja psalmide lugemine pole ette nähtud. Nende lugemise ajal Läti Mitropoliit Augustin, kes seisis minu seljataga, puudutas mind käega ja ütles tasakesti: “See loetakse Sinule, eile loeti minule”. Nii siis tehti seda “kahetsemist” minule etteteatamata ja - minu arusaamise järele - täiesti asjata, sest mina polnud mõnda teise usutnnistusse või n.n. “elavasse kiriku” üle läinud, vaid ühinenud ülemaailmalise Konstantinoopoli patriarhiga, s.o. selle Kirikuga, kust omal ajal ka Vene Kirik oma olemise sai. Samal põhjusel ei ole mingit alust lugeda ühise liturgia pidamist Ap.-õigeusu ülemhingekarjase poolt ühes teiste samasugustega mingisuguseks eksimuseks või süüks. Otsene vale on see väide, nagu oleks mina tunnistanus, et ma ühinesin Konstantinoopoli Patriarhiga Eesti end. Vabariigi Valitsuse survel. Seda ei ole ma kunagi rääkinud ega ka kirjutanud, ei leidu sarnast oletust ka üheski Sinodi otsuses ega kirjas. Konstantinoopoli Patriarhiga ühinemise põhjuseks on meie poolt alati ette toodud vene kirikus tol ajal (1923.a.) valitsenud lahkhelid ja arusaamatused ning vaba ühenduse pidamise võimatus Patriarh Tihhoniga. Eesti end. Vabariigi Valitsuse nimetamine selles suhtes on poliitika põhjendamatu segamine kiriku asjadesse, mis nii omane bolsevikkudele. Olgu siinjuures lisatud, et piiskoppidest, kes ülalnimetatud aktile on alla kirjutanud ja kes ise samuti on Moskvas “kahetsust” avaldanud, on peale minu pärast bolsevikkude valitsuse alt vabanemist ühenduse Moskva Kirikuga katkestanud Läti Mitropoliit Augustin ning ülempiiskopid Aleksei (nüüd Kiievi mitropoliit), Antonius ja Simon, arvatavasti aga ka piiskopid Panteleimon ja Benedikt. Nõnda on ka nemad Moskva tolmu oma jalgadelt maha raputanud.
10. Eksath lisab oma käskkirjale väljavõtte meie Sinodi protokollist 17.jaan.1941.a. nr. 282-2, kuid jätab targu välja oma seletused, milliste kohta selles protokollis on märgitud järgmiselt: “Sinodi liikmete küsimuste peale vastab K.p. Ülempiiskop Sergius, et kiriku ja vaimulikkude seisukord Moskva Patriarhaadis pole nii raske kui seda kujutatakse ette välismaal. Kõige enne eitas ta Kiriku tagakiusamise olemasolu tõika, sest Stalini konstitutsioon tunnustab usuvabadust. Võib ainult ütelda, et Kirik ei ole riigi kaitse all, s.t. ei saa riigilt toetust j.n.e. Vaimulikkudele on peale pandud maksud, kuid ei tohi ütelda, et need maksud oleksid liialt ülejõuküivad, sest kogudused seal on suured ja koguduseliikmed heldelt ja heameelega annetavad Kiriku kasuks, sellest järgnevadki vaimulikkude suured sissetulekud”. Nüüd räägib eksarh teist juttu ja vaidleb ajakirjanduses oma ülemuse, Moskva patriarhi asetäitja Metropol. Sergiuse (Stragorodski) vastu, kes seletab sedasama, mis rääkis eksarh ise 1941.a.
11. Millegi pärast lisab eksarh oma käskkirjaie juurde ka ärakirja minu kirjast tema nimele 10.apr.1941.a. See kiri oli vastuseks tema telegrammile, milles ta pärast Riiga asumist kiires korras nõudis ettekannet meie usuelust ja ei paku mingisugust toetust tema käskkirjas ettetoodud väidetele, vaid näitab ainuit tema tungivat soovi, et oleks kiiresti teatatud tema ametisse astumisest ja tema mälestamisest Jumalateenistustel. Minu palve kirikuelle puutuvate määruste saatmisest jättis ta tähelepanemata ja täitmata.
12. Oma sihiliku ja ebaõige käskkirja lõpetab eksarh mitmesuguste karistuste kuulutamisega minu suhtes, mille põhjenduseks toob ette mõned kaanonid; nende hulgas ka Konstantinoopoli kohaliku või n.n. kahekordse Kirikukogu 13 kaanoni. Kuid see kaanon räägib otsekoheselt eksarhi enese vastu ja minu poolt, sest ta õigustab lahku lööma Kiriku ülemusest (Patriarhist või Mitropoliidist) juhul kui see avalikult kuulutab vaieõpetust, mida just teeb Moskva Patriarhi asetäitja mitropol. Sergius (Stragorodski), levitades isegi raadio teel valeõpetust ja valeandmeid Moskva Jumalasalgajate võimumeeste heast ja õiglasest suhtumisest usu-ja kirikuellu. On täiesti arusaadav, et sarnase Kiriku juhiga ega tema esindajatega ei või pidada kanoonilist ühendust, vaid neist peab lahku 1ööma ja eemal hoidma.
Ka teised eksarhi käskkirjas nimetatud kaanonid, millised räägivad vandest või tõotusest üleastumisest, ei puutu minusse. Sest ma pole Moskvas ei kirjalikult ega suusõnal annud mingit vannet ega tõotust, mida ma oleksin pärastpoole rikkunud.
13. Oma käskkirjale ja teistele kirjadele kirjutab mitropol. Sergius (Voskressenski) Patriarhi eksarhina alla, milles tal ei ole mingit õigust, sest oma ülemuse poolt on ta nimetatud ainult “Läti ja Eesti eksarhiks”. Iseloomustamiseks olgu siinkohal nimetatud, et Karthaago Kohaliku Kirikukogu 48 Kaanoniga on eksarhi nimetuse tarvitamine kõrgema vaimuliku kohta üldse keelatud.
14. Peale eksarhi enese pöördub “Eestimaa Piiskopkonna” ap. õigeusu kirikuametite ja koguduste poole ka tema kantseleiülem I. Grimm. See on sama härra, kes omal ajal oma nõuandmistega piisk. Joann'i (Bulini) valeteele viis ja meie usuelus palju pahandusi tekitas Nüüd on ta jälle paraja aja ja paraja koha leidnud, et meie usuelu uuesti 1õhestada ja laostada. Ma olen aga kindel arvamises, et ükski Eesti- ega segakogudus ei toimi selle “kavala nõuandja” juhatuse järele ega rõõmusta oma pooldamisega ei eksarhi ega piiskop Paavelit. Viimase seisukoht käesolevas küsimuses on eriti eriskummaline ja otse hämmastav. Ta kõneleb ja kirjutab oma ringkirjas nii härdalt oma suurest kodumaast ja Ema-Kirikust ning kutsub kõiki temaga ühinema. Sel puhul tekib tahtmatult küsimus: milleks ta siss lahkus oma suurelt kodumaalt ja Ema-Kiriku piiridest ning asus temale võõrasse Eestisse, kuna teda keegi pole kutsunud ega palunud. Lohutust leiab piiskop Paavel vast ehk sellest, et ta lähemaks kaastöötajaks Narva peakiriku praostina ja preestrina ning Narva piiskopkonna kantseleiülemana on määratud preest. Nikolai Verhoustinski, kes on tuntud väga mitmekülgsete erikalduvustega ja omapäraste kogemustega isikuna.
On väga kahetsemisväärt et meie usuelu on raskesti kannatada saanud ja laostatud Moskva Kiriku esindajate ja pooldajate läbi, kelledel osutus võimalikuks ainult bolsevike võimutsemisaja tingimustes segada meie Mitropoolia asjadesse. Kuid siiski on sellel ka oma hea külg, sest nüüd on avalikuks saanud need silmakirjateenrid ja hundid lambanahas, kes pole iialgi kalliks pidanud meie usuelu tõelist arenemist ja edu, vaid kes usu katte all on taotlenud ja taotlevad koguni teisi eesmärke.
Ma olen aga kindel lootuses, et pärast sõja lõppu ka meie usuelus algab rahu ajajärk, millal Kristuse valguse päikese kiired oma täies hiilguses ja puhtuses meile paistma hakkavad ja kõiki kristliku tõe ja valguse radadele juhivad. Selles mõttes ma tervitan südamlikult kõiki Eesti Ap.-õigeusu Mitropoolia vaimulikke ning ilmalikke koguduste tegelasi ja liikmeid uue (1943) aasta algusel, soovides palvelikult kõigile Jumala õnnistust ja rahu, tervist, jõudu ja edu tööle ning kõike parimat.

Aleksander,
Tallinna ja Eestimaa Mitropoliit

Tagasi