Käesoleva uurimusteema valikut seletaksin esmalt asjaoluga, et seni pole keegi nimetatud temaatikat otseselt ja põhjalikult vaadelnud. Objektiivne kirikulugu NSVL﷓s oli välistatud, pagulaseestlastele aga võimatu allikmaterjali puudumise tõttu. Artikli esimeseks eesmärgiks on tõestada kirjavahetuse abil Eesti õigeusu pagulaskiriku kontaktide olemasolu okupeeritud kodumaaga, iseäranis ikestatud õigeusu kiriku kirikuteenijatega ja liikmetega. Uurimuse teiseks eesmärgiks on vaadelda nende kontaktide kajastust EAÕK häälekandjas „Jumala Abiga”. Uuritav ajavahemik tähistab suhete algust mõlema kiriku ajaloos ja peegeldab hästi üksteise suhtes kujunevaid seisukohti. Artiklis toon välja kõik võimalikud pidepunktid, mis võisid põhjustada omavahelisi kontakte ja mis said hiljem nende aluseks Eesti õigeusu pagulaskiriku ja „raudse eesriide” taga tegutseva ja 1945. aastal loodud Moskva patriarhaadi Tallinna ja Eesti piiskopkonna vahel. Võrdluseks võib siin tuua välja Eesti luterliku kiriku, kus 1960. aastate alguseks õnnestub peapiiskop Jaan Kiivitil organiseerida enam-vähem korrapäraselt usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmist Soomest Eestisse. Kui 1950. aastate teisel poolel olid esimesed EELK﷓le Soomest postiga saadetud pakid veel väga juhuslikud, siis 1960. aastatel hakkab raamatute saatmine konsistooriumi aadressile, kas turistide kaudu või tavapostiga, omandama enam-vähem organiseeritud iseloomu. ( SAARD, Riho. „Rõõmustame selle üle…” Usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Eestisse 1950. – 1980. aastatel. — Akadeemia 2004. Nr 4. Lk 846–850.)

Uurimuse esmaseks ja peamiseks allikaks on Eesti Ajalooarhiivis (fond nr 5355) leiduvad Eesti apostlik-õigeusu pagulaskiriku arhiivimaterjalid. Teise allikana kasutan samuti NSVL MN juures asuva VÕKN Eesti NSV voliniku 1950. aastate dokumentatsiooni, mis leidub nii Eesti Riigiarhiivis (fond R-1961) kui ka Vene Föderatsiooni Riiklikus Arhiivis (fond 6991). Pagulaskiriku sinodi fondist analüüsin eeskätt EAÕK Los Angelesi koguduse vaimuliku Sergius Samoni (Samon, Sergius. Sündis 3. VI 1902 Saaremaal, Leisi vallas. 1931–1940, 1942–1944 EAÕK Pärnu (Ristija) Johannese koguduse preester, abipraost. 1944. aasta lõpul emigreerus Saksamaale, sealt 1949. edasi Ameerika Ühendriikidesse. 1949–1971 California osariigi ja teiste Vaikse Ookeani poolsete osariikide usuelu korraldaja, Los Angelesi EAÕK koguduse asutaja ja selle preester. 1949–1971 Ameerika Ühendriikide praost. 1950–1993 San Francisco koguduse ja 1952–1971 Adelaide’i koguduse hooldajapreestriks. Valiti 1.9.1968 EAÕK täiskogu poolt kiriku piiskopiks. 1976–1993 EAÕK Sinodi liige. 1950–1971 andis Los Angelesis välja EAÕK ajakirja Jumala Abiga ja 1953–1955 ajakirja Noorte Leht. Alates 1.9.1971 erus. Suri 5. IX 1993 USA﷓s Los Angelesi linnas (PAPP, D., 2000).) kirjavahetust kodumaal elavate eestlastega 1950.﷓te lõpus. Nimetatud kirjavahetus on sageli kõneaineks isa Sergiuse kirjades piiskop Jürile, kellega ta jätkab tihedat kirjaliku kontaktipidamist kuni viimase surmani 1961. aastal. Tema kõige intensiivsem kirjavahetus kodumaaga langeb just aastatele 1956–1959, mis tähistavad nn „sula” ajajärgu algust NSVL﷓is. Eesti Riigiarhiivis ja Vene Föderatsiooni Riiklikus Arhiivis leiduvad kohaliku VÕKN voliniku materjalid aitasid paremini mõista, millistes oludes tegutses 1945. a moodustatud MP Eesti piiskopkond ja kuidas selle kirikuamet sai reageerida „sula” ajal välismaa signaalidele. Uurimuse olulise allikana tuleb samuti mainida ülempreester Sergius Samoni poolt toimetatud EAÕK häälekandjat „Jumala Abiga” Kõnealuses ajakirjas leiduv rubriik „Teated ikestatud kodumaast” pakub käesolevale uurimusele kõige enam huvi, kuna selles resümeeritakse kogu välismaale saabunud informatsiooni Eesti piiskopkonnast, mis jõudis eri teid pidi pagulasvaimulikeni (näit piiskop Jürile, ülempreester Sergius Samonile jt). Nimetaud ajakirjaveerg peegeldab ilmekalt ka pagulaskiriku suhtumist Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonda. Kõigis kolmes arhiivis leiduvad allikad ja EAÕK ajakiri „Jumala Abiga” võimaldasidki leida vastused uurimuse järgmistele põhiküsimustele. Millisesse aega ulatusid pagulasvaimulike esimesed kirjalikud kontaktid okupeeritud kodumaa vaimulikkonnaga? Millist laadi need kontaktid sel ajal olid? Milline on mõlema kiriku suhtumine üksteisesse, järeldades uuritava kirjavahetuse põhjal?

I. ÜKSIKUD KONTAKTID KODUMAAGA 1955–1957

1. 1. Inglismaa ülempreestri Nigul Hindo ebaõnnestunud katse saada kodumaalt usukirjandust

Üheks teravaks ja lahendust nõudvaks probleemiks, millega pagulusse emigreerunud õigeusu vaimulikkond puutus kokku juba algusaastatel, oli eestikeelse jumalateenistusliku kirjanduse puudumine. See asjaolu sundis otsima igasuguseid võimalusi selle kättesaamiseks kodumaalt. Järgnevalt vaatlen ülempreester Nigul Hindo (Hindo, Nikolai/Nigul (kuni 1936 Hindov). Sündis 9. V 1897 Võrumaal, Kahkva vallas. EAÕK Räpina koguduse preester. 14. VIII 1944 emigreerus olude sunnil Saksamaale, hiljem Inglismaale. 1948–1970 Inglismaa EAÕK koguduse eesnik. 1958 EAÕK Sinodi liige ja 1961 selle aseesimees. EAÕK Kultuurfondi esimees. 1950–1951 Londoni Eesti Seltsi juhatuse liige ja 1952–1962 selle esimees. Alates 1959. a Londoni Eesti Maja esimees. Avaldas Eesti Organisatsioonid Londonis ja mujal Inglismaal 1918–1968 (London, 1971), tegi kaastööd eesti õigeusu ajakirjades paguluses. Suri 2. IX 1970 Inglismaal, Londoni linnas (PAPP, D., 2000) juhtumit, mis näitab, kuidas Eesti piiskop püüdis tollal lahendada seda küsimust.

Septembris 1955 annab LVA professor Nikolai Uspenski Leningradis elavale Eesti piiskop Romanile edasi Inglismaal peapiiskop Jaan Kiiviti kaudu saadud ülempreester Nigul Hindo kirja. Nimelt kohtus oma Inglismaa ametliku külaskäigu ajal EELK peapiiskopiga õigeusu pagulasvaimulik N. Hindo, kes palus anda piiskop Romanile edasi oma kirja. Oma 11. juulil 1955 kirjutatud kirjas Inglismaale palus Inglismaa eesti õigeusu praost piiskop Romani saata talle eestikeelset liturgilist kirjandust, loetledes konkreetseid jumalateenistus- ja talitusraamatud, Eesti piiskopkonna 1955. a. kalendrit ja vanemaid „Eesti Piiskopkonna Teatajaid”. Oma soovi põhjendas väliseesti vaimulik „teadusliku kirjatööga”. N. Hindo kirjale piiskop Roman loomulikult ei vastanud, vaid saatis 11. oktoobril 1955 Hindo kirja edasi NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva Vene-Õigeusu Kiriku Nõukogu Eesti NSV volinikule Pavel Kapitonovile, kellelt ta küsis täpsemaid juhiseid, mida teha. (GARF R-6991 – 1 – 1313, lk 44. Oma 16. VII 1955 kirjas peapiiskop Jaan Kiivit kirjutab: „Ülipühitsetud piiskop Roman. Kõnesoleva kirja andis Londonis minu kätte endine Eesti Ap. õigeusu kiriku preester Nikolai Hindo. Tundsin teda ülikooli ajal, siis oli tema perekonna nimeks Hindov. Ta palus anda seda Sinu kätte. Kirja sain lahtiselt /---/ palju ei saanud rääkida, teised tulid ja segasid ära. Kuulsin niipalju, et ta käib tööl kusagil vabrikus või ettevõttes. Et mitte aega viita, saadan Sulle selle kirja prof. N. D. Uspenskiga otse edasi ja ühtlasi palun vastu võtta austavad ja südamlikud soovitused minu poolt /---/. Südamlikult tervitav Teie Jaan Kiivit.” )

See asjaolu tekitas VÕKN-is suuremat huvi eesti õigeusu pagulaskiriku vastu, mille kohta Eesti NSV volinikult nõuti täpsemat teavet. Nii näiteks saadab 20. detsembril 1955 Pavel Kapitonov VÕKN esimehele G. Karpovile koopia NSVL MN juures oleva usukultusasjade nõukogu NSV voliniku Aleksander Veiderpassi põhjalikust ja peamiselt ajakirjanduse põhjal koostatud ülevaatest „eesti emigrantlike koguduste olukorra” kohta. Olukirjas käsitleti õigeusu pagulaskiriku meeleolusid pärast metropoliit Aleksander (Paulus) (Paulus, Aleksander. Sündis 2. II 1872 Pärnumaal Uue-Vändra vallas. 1894 lõpetas Riia vaimuliku seminari. 1901 pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis preestrina Kõrgessaares, Karksi-Nuias, Laiusel ja Pärnu Issandamuutmise kirikus. 1920 toimunud kirikukogul valitakse EAÕK kirikupeaks ja 5. XII 1920 pühitsetakse Tallinna ja Eesti ülempiiskopiks, 1923–1953 Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. 20. IX 1944 emigreerub Saksamaale, sealt 1947 edasi Rootsi, kus asus elama Stockholmi. 1944–1953 Eesti Apostlik-Õigeusu pagulaskiriku pea kuni oma surmani. Metropoliidi residentsiks sai Stockholmi EAÕK Püha Nikolai kirik. Suri 18. oktoobril 1953 ja maeti 25. X 1953 Stockholmi Metsakalmistul õigeusu surnuaial (PAPP, 2000).
surma. Voliniku aruandes mainitakse, et Eesti õigeusu pagulaskiriku ajutiseks peaks oli hetkel Lääne- ja Kesk-Euroopa eksarh (asemik) Tyateira peapiiskop Athenagoras ning nimetatud kiriku ringkonnad asusid „poliitilisel liinil Nõukogude vastasel rindel”. Nõukogude riigivõim jälgis tähelepanelikult Eesti pagulaskirikus toimuvat, iseäranis VÕKN Eesti NSV voliniku valvsa pilgu läbi. ( GARF R-6991 – 1 – 1313, Lk 52 – 54. ВЫПИСКА из обзора о состоянии эмигрантских церквей Уполномоченного Совета по делам религиозных культов при Совете Министров Эстонской ССР тов. Вейдерпаса от 10 октября 1955 года за No. 044.)

Kirjanduse saatmisega esines siiski hiljem ka vastupidiseid näiteid. Nii näiteks õnnestub 1959. aastal Stockholmis elaval EAÕK piiskop Jüril saada kirjateel okupeeritud Eestist mõned jumalateenistusraamatud. Oma 29. septembri 1959 kirjas piiskop Jürile väljendab EAÕK Los Angelesi koguduse preester Sergius Samon head meelt selle üle, et ülipühitsetud esikarjasel õnnestus saada kodumaalt „vajalikke raamatuid”. (EAA 5355 – 1 – 440, Lk 283. SAMON, Sergius. Kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Kirjutatud Los Angeleses juunil 1959. )

1. 2. Eruvaimulik Vambola Hiiesalu kojukutsumise katsed 1956. aastal

Eesti piiskopkonna vaimulike kodumaale kojukutsumise ehk repatrieerimise küsimus pärast II maailmasõda oli nii NSVL riigivõimu, kui ka VÕK﷓i üks olulistest propagandavahenditest, millega taheti kindlustada oma välispoliitilisi positsioone. Nagu näitasid varasemad juhtumid, kandis kojukutsumine osaliselt ka head vilja. Nii näiteks repatrieeritakse 1945. aastal Soomest endine EAÕK preester Mihhail Raud. Nagu näitab Mihhail Raud’i varasem juhtum, olid Nõukogude riikliku julgeoleku pingsa järelevalve all tollal kõik, nii kojunaasnud kui ka veel välismaal viibivad „potentsiaalsed” repatriandid. (SÕTŠOV, Andrei. Eesti Õigeusu Piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. TÜ Kirjastus. Tartu, 2004. Lk 140, 190.)

6. juulil 1956 saatis Berliinis asuva NSVL „Kodu Repatrieerimiskomitee” esimees kindralmajor Nikolai Mihhailov Eesti NSV volinikule kirja, milles ta teatas, et komitee on astunud kirjalikku kontakti võõrsil elava eesti apostlik-õigeusu vaimuliku Vambola Hiiesaluga (Hiiesalu, Vladimir (kuni 1935 Vambola Schubert). Sündis 31. VII 1912 Võrumaal Laanemetsa vallas. EAÕK Haanja-Plaani koguduse preester. 3 detsembril 1942 kutsuti Saksa sõjaväkke, SS Eesti 44. leegioni. Sanitaaralal idarindel. Sai haavata. Inglise sõjavangis Saksamaal (koos preester Dioskor Juurma’ga). 1945 toimetas Uklei laagris jumalateenistusi. 1947–1948 jumalateenistuste ja piiblitundide korraldaja USA tsooni Aschaffenburgi eesti laagris. 19. IX 1949 metropoliit Aleksandri otsusega keelu all preestriametis. 1956 asub elama Ameerika Ühendriikidesse, San Francisco linna (California). Skandinaavia metropoliit Pauli otsusega 6. I 1977 saab tagasi preestriameti pidamise õigused. 1979–1981 Austraalia EAÕK koguduse preester. Ülempreestri astmes alates 1978. Läks erru. Avaldas kaastöid õigeusu ajakirjades ja kalendrites. 4. V 1985 suri Kanadas, Torontos (PAPP, D. 2000), kes avaldas soovi tutvuda Eesti õigeusu kiriku elu-oluga. Kindralmajor N. Mihhailovi arvates oli komitee kirjavahetus V. Hiiesalu’ga lootustandev. Selleks, et mõjutada väliseesti vaimulikke tagasipöördumisele, palus N. Mihhailov volinikult P. Kapitonov’ilt, et mõni Eesti piiskopkonna juhtiv vaimulik saadaks kõnealusele pagulasvaimulikule Eesti piiskopkonna elu-olu kiitva kirja. (ERA R-1961 – 1 – 66, Lk 39. MIHHAILOV, Nikolai. 6. juuli 1956 kiri (nr. 60756/81) Pavel Kapitonovile )Selleks saab P. Kapitonov Moskvast loa ning sama aasta suve lõpul annab korralduse EPN sekretärile preester Nikolai Kokla’le (Kokla, Nikolai Konstantini p. Sündis 18. dets 1912 diakoni peres Tallinnas. Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas a-il 1933–1940. 1936. a pühitseti diakoniks ja preestriks. 1945–1983 Harju-Lääne praost ja Tallinna Issandamuutmise koguduse eesnik. 1946–1983 Tallinna piiskopkonna valitsuse sekretär. 12. jaan 1951 piiskop Romani sekretäri asetäitja eesti asjades. Teenis asetäitjana Angerjas (1946–1947), Arukülas (1946–1951), Mäemõisas ja Väike-Lähtrus (1950–1951). 1952. a ülempreestri nimetus. Suri 2. juunil 1983. Maeti Tallinna Aleksandri (siselinna) kalmistule (Usk ja Elu 1983/3. Lk 29 – 30).) kirjutada Eesti piiskopkonna elu-olu kiitev kiri, mida viimane teeb 3. septembril 1956. (ERA R-1961 – 1 – 66, Lk 44 – 46. KOKLA, Nikolai. 3. septembri 1956 kirjakoopia Vambola Hiiesalule)

Eesti Riigiarhiivis leiduva N. Kokla nimetaud kirja dublikaat paistab silma oma tendentslikkuse poolest. Kokla kirjeldab V. Hiiesalu Petseri seminari kursusekaaslaste head käekäiku ja „lennulist” karjääri. Vambola Hiiesalu kursusekaaslastest üks (Sergius Hints) on saanud „suure ja võimsa” Värska koguduse eesnikuks ja Võru praostiks, teine (Valentin Savin) – Valga peakiriku eesnikuks ja Valgamaa praostiks. Teiseks rõhutab N. Kokla vanemate õigeusu vaimulike kindlustatust Eesti NSV﷓s, kellest mitmed (näit Joann Randvere, Aleksander Leets, Konstantin Antson ja Vladimir Paivel) saavad „nimetamisväärset” pensioni. Kolmandaks, piiskopkonna sekretär ei jäta mainimata ka Hiiesalu naise sugulaste head elu Eesti NSV﷓s. Nii näiteks on Hiiesalu naise sugulane Vilemon Talomees ülempreestriks Obinitsa koguduses, kus ta ehitas uue „nägusa ja ruumika” kiriku. Nõukogude võimu poolt tellitud N. Kokla kirja lõpp kiirgab Nõukogude patriotismist ja paatoslikkusest: „/---/ Nagu kõigest järeldada võite, kulgeb kiriku ja usuelu kodumaal rahulikult ja normaalselt. Kõik töötame usinasti oma kohtadel, millele Issanda arm on meid pannud.” (Sealsamas lk 45.)

9. septembril 1956 saadab Nikolai Kokla volinikule P. Kapitonovile V. Hiiesalu iseloomustuse: „/---/ V. Hiiesalu on isik kummaliste iseärasustega. Oma vaimuliku teenistuse ajal ta oli suureks sõbraks katoliiklastega, baptistidega, kellede palvemajades ta jutlustas. /---/ Iseloomult – ebastabiilne isik, kellel polnud kunagi midagi ühist teiste vaimulikega”. (Sealsamas lk 46) Märkusena tuleb siinjuures öelda, et Nikolai Kokla märkused ei olnud ekslikud. Selleks ajaks ei olnud isa Vambola enam ei eesti õigeusu vaimulik ega Eesti õigeusu pagulaskiriku liige. Tema vaimuliku pühitsuse tühistas metropoliit Aleksander juba 1949. aastal ja suveks 1956 ühineb ta hoopis EELK San Francisco kogudusega, kus temast saab koguduse nõukogu juhtiv peategelane. Nagu selgub Sergius Samoni 18. augusti 1956 kirjast piiskop Jürile (Välbe), oli V. Hiiesalu sellel ajal „väga sallimatu” EAÕK suhtes ning seni on ta Eesti õigeusu kirikule olnud „ainult häbiks”. (EAA 5350 – 1 – 440, Lk 80. SAMON, Sergius. 18. augusti 1956 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). ) Sergei Samoni andmeil tegi endine preester Hiiesalu veel 1958. aastal Eesti õigeusu kirikut maha. ( Sealsamas Lk 184. SAMON, Sergius. 28. märtsi 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Vaatamata vastasseisule jätkas pagulaskiriku endine vaimulik aastaid hiljem suhtlemist Moskva patriarhaadi Eesti piiskopiga. Nii näiteks veel 5. märtsil 1979 saatis Aleksius „ülempreester” Vambola Hiiesalule kirja, milles ta tänas teda tervituste ja heade soovide eest 50. sünnipäeva ja nimepäeva puhul. Kiri lõppes Aleksiuse korrektse sooviga „Abistagu ja kinnitagu Teid Issand Teie hingekarjaslikus tegevuses Issanda Viinamäel”. See asjaolu tõestab hästi, et vaatamata ametlike kontaktide puudumisele eksiilkirikuga oli Tallinna ja Eesti piiskop Aleksius väga hästi kursis V. Hiiesalu vaimuliku seisuse taastamisega 1977. aastal ja tema määramisega Austraalia eesti õigeusu koguduse eesnikuks (EAA 5355 – 1 – 345, lk 71). )

Siinjuures võib märkida, et kojukutsumise propaganda jätkus täies hoos ka edaspidi. Nii näiteks saadab 14. märtsil 1957 MVP Aleksius pöördumise Vene Õigeusu Kiriku „kõigile lastele, kes viibivad paguluses ja väljaspool Ema-kirikut” üleskutsega naasta NSVL﷓i. Kõigile kodumaale naasnuile lubas VÕK riiklikku amnestiat, nagu seda nägi ette NSVL Ülemnõukogu presiidiumi 17. septembri 1955. a. määrus. (Обращение Священного Синода Русской Праволавной Церкви ко всем её чадам, пребывющим в рассеянии и вне ограды Матери-Церкви. - Журнал Московской Патриархии. Издание Московской Патриархии. Москва 1957. No. 3. C. 5 - 8.) Repatrieerimist üritati suurendada ka Nõukogude riigipropaganda-alase kirjanduse saatmisega välismaale. Nii näiteks tõhustas 1960. aastal toimunud Eestimaa KP kongressil I. Käbini sõnul partei keskkomitee „aruandeperioodil välismaal levitatava valeinformatsiooni ja Nõukogude-vastase laimu paljastamist”. Sagenesid juhtumid, mil kodumaa eestlasi sunniti saatma Nõukogude kirjandust oma välismaal asuvatele sugulastele. Tallinnas ja Ida-Berliinis ilmuvaid Nõukogude võimu ülistavaid propagandalehti „Kodumaa” ja „Rahva Häält”, mis saadi kuni 1960. aastani välismaal ainult tellimise korras, hakati nüüd saatma eesti pagulastele tasuta. (Turmtuli usule ja kirikule N. Eestis. — Eesti Päevaleht. Reedel, 26. veebruaril 1960. Nr. 47 (278). Lk 1. )

1.3. Stockholmi eesti õigeusu kirikutegelase Josef Pilbergi ja piiskop Joanni kirjavahetus 1957. aastal

Huvitav on siinjuures peatuda Rootsis elava eesti õigeusu kirikutegelase Josef Pilbergi (Pilberg, Josef. Sündis 1890 Pärnus. Pärnu Issandamuutmise koguduse köster. Kolis 1912 Soome, kust kahe aasta pärast naaseb kodumaale. 1918–1920 Pärnu Issandamuutmise koguduse nõukogu liige. Emigreerub 1921 Rootsi ja asub elama Stockholmi. Tegeles väikeettevõtlusega. Stockholmi vene-õigeusu koguduse altariteenija. Toetas alates 1945 EAÕK Stockholmi Nikolai koguduse rajamist ja selle hilisemat tegevust (ERA R-1961 – 1 – 73a, lk 37–42).
) kirjavahetusel Tallinna ja Eesti piiskop Joanniga. Nimetatud väliseestlane loob kontakte Eesti piiskop Joann (Aleksejevi) valitsemise ajal (1955–1961). On säilinud J. Pilbergi kiri piiskop Joannile 9. aprillist 1957, milles ta kaebab EAÕK piiskop Jüri isiku peale, väljendab oma nõusolekut tema kirja tõlkimiseks vene keelde, et „saata see kõrgematesse instantsidesse” ning pakub piiskop Joannile omapoolset abi „lisainformatsiooni” hankimisel ja edastamisel Eesti NSV﷓sse. (ERA R-1961 – 1 – 73a, Lk 38 – 42. ПИЛЬБЕРГ, Иозеф. Письмо от 9 марта 1957 первосвященному Иоанну, епископу Таллинскому и Эстонскому. Võrdle ПРЕКУП, Игорь. Православие в Эстонии. Краткий исторический очерк. AS Trükis. Tаллин, 1998. C. 103 – 106. ) Samal kuul saadab voliniku teadmisel ja „tellimusel” Tallinna piiskop Joann J. Pilbergile viisaka vastuse, milles tänab teda kirja eest ja avaldab lootust jätkata temaga kirjavahetust. „Tänaksin Teid, kui Teie võtaksite vaevaks kirjutada meile ka edaspidi,” palub piiskop Joann. „Meid huvitab kõik. Ei kahtle, et ka Teid huvitab kõik, mis toimub kodumaal.” Sellele järgneb kohalike olude poliitiliselt korrektne ülistus: „Tänu Jumalale elame meie – eestlased ja venelased – sõpruses. Meie Eesti piiskopkond kuulub Moskva patriarhaati ja moodustab osa suurest ja vägevast Vene Õigeusu Kirikust, mille hoole all me tunneme end õnnelikena. /---/. Teie koduses Pärnu linnas mõlemad kogudused õitsevad. Mõlemad kirikud on üliheas korras. Teie Issandamuutmise kogudus kasvab iga aastaga /---/. Kõigile, kes mäletavad mind ja kes on vaimselt ühenduses Ema-Kirikuga, saadan minu õnnistusi. /---/ Väga huvitav, millist tiitlit kannab Teie uus piiskop?” (ERA R-1961 – 1 – 73a, Lk 37. ИОАНН, Епископ Таллинский и Эстонский. Письмо от 30 апреля 1957 года (No. 314) Капитонову, Павлу. ) Piiskop Joannile saadetud J. Pilbergi kirjaga oli kursis nii VÕKN esimees Georgi Karpov kui ka Eesti NSV MN esimees A. Müürisepp. (ERA R-1961 – 1 – 73, Lk 15. КАПИТОНОВ, Павел. Письмо от 30 мая 1957 года председателю Совета Министров ЭССР т. Мюрисеп. ) Eeldada võib, et ka julgeolek oli sellega hästi kursis. Sellest, kas Pilbergi ja piiskop Joanni kirjavahetus jätkus, arhiiviallikad enam ei teata, kuid võib siiski oletada, et säärast laadi kirjalikke kontakte välismaaga võis esineda ka hiljem.

II. SERGIUS SAMONI KONTAKTID KODUMAAGA 1956–1959 JA NENDE KAJASTUSED HÄÄLEKANDJAS „JUMALA ABIGA”

2.1. Üksikud teateid Nõukogude Eestist saabunud kirjadest Sergius Samoni 1956.–1959. aastate kirjavahetuses piiskop Jüriga

Esimesed teated kodumaalt saabunud kirjadest leidusid isa Sergiuse 30. IX 1956 kirjas praost Jüri Välbe’le. Esimese kirja saab Los Angelesi preester Austraalia kaudu Pärnust endiselt köstrilt Gabriel Tomson’ilt. Kiri „vapustas” vaimulikku väga, sest see oli väga avameelne ja puudutas kõiki tema omakseid ja tuttavaid. Kirjutaja sõnul: „elu Eestis oli väga raske”. Kodumaa kirjas kajastatakse ka preester D. Šamardini (EAA 5355 – 1 – 440, Lk 223. SAMON, Sergius. 12. oktoobri 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Märkus: Šamardin, Dimiri. Sündis 1. II 1906 Pihkvas. Pühitseti 1931 diakoniks ja preestriks. Teenis 1931–1933 Märjamaal, 1933–1940 Jaagupi-Uduveres. 1940 ametivaba. 1941 taas kirikuteenistuses. Teenis 1941–1943 taas Jaagupi-Uduveres ja 1944–1945 Pärnu Johannese koguduses. 1946 ametivaba. Suri 8. I 1956 (Kaljukosk, A., 1975).) surma 1956. aastal, kellele hiljem isa Sergius avaldab leinakuulutuse ajakirjas „Jumala Abiga”. (EAA 5350 – 1 – 440, Lk 93 – 94. SAMON, Sergius. 30. septembri 1956 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). ) Järgmise aasta (1957) alguses jõudsid isa Sergiuseni esimesed kirjad sugulastelt okupeeritud Eestist. Kontaktid kodumaal elavate lähedastega näitasid, et nende käekäik on läinud seni hästi. (EAA 5350 – 1 – 440, Lk 142. SAMON, Sergius. 1957. a kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Nimetatud kirjas piiskop Jürile kirjutab S. Samon: „/---/ Suure üllatuse sain Eestist. Kiri tuli õelt Ksenialt, kes pojaga elab Tallinnas. /---/ Kirjutavad, et elavad hästi. /---/ Muide saan nüüd Eestist hulga kirje. Kirjutavad kõik koguduse tegelased ja tean sellest elust üht kui teist.”). Sugulaste heas elus kodumaal, võib siiski kahelda kuna, tuginedes riikliku julgeoleku 1957. aasta andmebaasile, just sel ajal olid osa kodumaal elavatest preestri lähedastest parajasti n﷓ö „läbitöötamisel” Nõukogude salaluure agentide poolt. Sugulaste kirjavahetust Los Angelesi vaimulikuga loodeti kasutada hiljem ära tema vennapoja, Tallinnas elava Vladimir Samoni arreteerimiseks. (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 3. osakonna tööst 1957. aastal. Eesti Rahvusarhiiv /Ad Fontes 10/. Tallinn, 2002. Lk 180.).

1957. a kirjavahetuses EAÕK piiskop Jüriga viitab isa Sergius esimestele kontaktidele kodumaa vaimulikega. Nii näiteks oma 17. aprilli 1957 kirjas ta kirjutab: „/---/ Eestist sajab mulle nüüd kirje külluses. Sain mõni päev tagasi kirja isa Nikolailt, kes kirjutab võõra nime ja aadressi all. Oletan aga, et see on isa Nikolai Bežanitski, praegune Pärnu Issandamuutmise koguduse. preester. /---/ Kõigist kirjadest näib aga, et riiete puudus on suur. Saadan kohe, peale pühi, sinna mõne riietepaki /---/.” (Sealsamas lk 131). Ühes oma hilisemas kirjas (19. II 1958) märgib isa Sergius, et kirjavahetus kodumaa vaimulikega sai toimuda vaid anonüümseid teid pidi ja teiste isikute kaudu. (EAA 5350 – 1 – 440, Lk 180. SAMON, Sergius. 19. veebruari 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Oma kirjas piiskopile kirjutab isa Sergius: „..Pärnus näib ikka kiriklik tegevus elavat, seda loen siia saabuvatest kirjadest. Nii tean, et juunis on Pärnus suur leer, mida peab preester Bezanitsky. Tunnen teda hästi, sest olin ta külaline omal ajal, Läänemaal, Velisel. /---/ Sain temalt ka kirja, kuid ta kirjutab võõra nime ja aadressi all. Sellest oletan, et ta kardab kirjutada õigel nimel. Olen temale ka vastanud, kuid teiste isikute kaudu. Tean, et ta need kirjad on kättesaanud. Saatsin Pärnusse ühele leerilapsele (minu abikaasa ristitütar) paki, millesse panin kõik leeririietuse ja leerilapse vanemaile uued riided. See pakk läks mulle maksma tervelt 120 dollarit. Oli päris valus selle summa kokkukraapimine minu viletsa palga arvel. Ometigi on süda rahul, sest tean, et see leerilaps on peast jalani kõige paremini riietes – sellest pole kahtlust. Loodan saada sealt ka leeripilte avaldamiseks Jumala Abiga veergudel.” ). Ka Pärnu Issandamuutmise koguduse liikmed tervitasid sageli isa Sergiust preester Nikolai Bežanitski poolt. Nii näiteks kirjutab 26. jaanuaril 1959 kirjas piiskopile S. Samon: /---/ Tervitusi saan alaliselt Pärnu Issandamuutmise koguduse preestrilt” (EAA 5355 – 1 – 440, Lk 243. SAMON, Sergius. 1959 veebruari kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe).

Kirjavahetus kodumaaga leiab kõige rohkem käsitlemist Sergius Samoni 1958. a kirjades piiskopile. Vaimuliku sõnul saab ta sel aastal võrreldes eelmiste aastatega kõige rohkem kirju kodumaalt. Toome siin välja preester Samoni mõningad kommentaarid kodumaa teadetele.

Nii näiteks tõdeb 18. jaanuari 1958 kirjas piiskop Jürile S. Samon ühes piiskop Jüriga kodumaa piiskopkonna enam-vähem head olukorda: „Huviga lugesin Teie kirjast teateid kodumaa kiriklikust olukorrast ja pean ütlema, senini saabunud kirjadest näib, et elu seal, ehkki piiratud, siiski oma rada läheb..” Samas kirjas ta mainib, et sai ühelt teiselt väliseesti vaimulikult neli kodumaa fotot piiskop Joanni külaskäigust Saaremaale. Piltidel kujutatakse Ööriku ja Levala kirikulisi koos leerilaste ja Tallinna piiskop Joann Aleksejeviga. Kodumaa piiskoppi isa Sergius iseloomustab heade sõnadega: „..Joanni seal väga austatakse ja temaga ollakse üliväga rahul. Tunnen ka ise praegust piiskoppi ja minu mälestusis oli ta üks väga soliidne, tagasihoidlik ja kaugel fanatismusest. Ta oli kadunud metropoliidi suur pooldaja ja igatpidi vastuvõetav mees. On tõenäoline, et saades piiskopiks ta suutis leida poolehoiu rahva hulgas, seda enam, et ta valdas hästi eesti keelt. See on õnneks meie kodumaal!”. Imestust tekitab pagulasvaimulikul meeste puudumine kodumaa kirikupühade fotodel: „..Huvitav on asjaolu, et rahvast on 95% naised ja mehi polegi nagu olemas?” Vaimuliku sõnul on enamik kirju saabunud just Lääne-Eestist, täpsemalt Saaremaalt ja Pärnumaalt. Samas 1958. a jaanuarikuu kirjas kurdab isa Sergius postikulude suuruse üle: „Eelmine pakk, mille saatsime, läks maksma ligi 100 dollarit. Tollid on väga kõrged ja leeritarbed pole just odavad”. (Sealsamas Lk 172. SAMON, Sergius. 15. jaanuari 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe).

Oma 14. veebruar 1958 kirjas piiskopile tunnistab Sergius Samon, et kirjalikud kontaktid kodumaaga laienesid kahekümne viie perekonnani. See asjaolu sunnib isa Sergiust hoiduma avalikult esinemast näiteks „Ameerika Hääles”, millega ta „kartis teha kurja” kodumaal elavatele sugulastele ja kõigile, kes olid temaga kirjavahetuses. Samas kirjas piiskopile selgub, et S. Samon võttis oma kirjavahetuses enda peale ka vahendaja rolli, pidades näiteks sidet piiskop Jüri (Välbe) lähedastega, kellega esikarjane ise ei riskinud kontakti astuda, kartes seeläbi tõmmata neile julgeoleku tähelepanu. (Sealsamas Lk 177. SAMON, Sergius. 14. veebruari 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe).

1958. aasta suvel kinnitab Sergius Samon taas piiskop Jürile oma positiivset suhtumist Eesti piiskopkonna heasse käekäiku. Oma 22. juuli kirjas isa Sergius kirjutab: „/---/ Näib minulegi, et Eestis meie Kirik tegutseb kaunis lahedalt. On siiagi tulnud kirjeldusi pidulikest jumalateenistustest, leeripühadest ja muust. Oleme isegi imestunud, et seal kõik nii libedasti läheb. Kirjadest näib ka, et luterlastel on seal kibedam, kuna väga suur % õpetajaid põgenes, kuna meil aga vähe äratuli. Kirjavahetusest selguneb ju, et meie isad kõik seal preestritena edasi on. Need, uued, mis juurde pühitsetud, on enamuses ka tuntud ja pole kõige halvemad – igatahes mitte hariduselt.” (EAA 5355 – 1 – 440, Lk 207. SAMON, Sergius. 22. juuli 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe).

Eriliseks tähelepanu objektiks oma kirjades piiskopile on isa Sergiusel Pärnu Issandamuutmise kogudus, mille kohta ta saab kõige rohkem informatsiooni. Nii näiteks kirjeldatakse esikarjasele üksikasjalikult selle koguduse 1958. a leeripüha, kirikumaja laiendamist ja preester N. Bežanitski head vaimulikku tööd, kes töötab Pärnus „erilise hoole ja erakordse energiaga”. (ERA 5355 – 1 – 440, Lk 215. SAMON, Sergius. 18. augusti 1958 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). Kõnealuses kirjas piiskopile isa Sergius kirjutab: „/---/ sain kaks fotot Pärnu Issandamuutmise koguduse leerist 1958. aastal. Need panin mõlemad lehte, sest kindlasti pakuvad huvi paljudele. Kuulsin ka, et Pärnu Issandamuutmise kogudus ehitas kiriku juures olevale end. kojamehe majale II korra peale – preestri korteriks. /﷓﷓﷓/ Edasi kirjutab Lydia Peensaar (Teie Peensaare ema), et korjavad praegu raha ja ostavad preestrile uue kirjutustoa mööbli jne. Kiidetakse väga preestrit, kes on võitnud koguduse armastuse ja töötab hoole ja erakordse energiaga. Olen saanud ka muid teateid ja näib, et Kirik elab ja teeb tööd, nagu polekski üldse punaste korda olemas.” ) 1959. aastal hakkab Pärnu Issandamuutmise koguduse liikmete kirjavahetus Los Angelesi pagulasvaimulikuga taas soikuma. Preester Nikolai Bežanitski tütre Kiira Aulik’u väitel loobub tema isa sel ajavahemikul kirjavahetusest Sergius Samoniga. Oma soovi edastas Pärnu preester isa Sergiusele ühe koguduse liikme kaudu, kes oli kirjavahetuses kõnealuse pagulasvaimulikuga. (AULIK, Kiira. Suuline teave 19. IV 2005). Peale kirjavahetuse preester Nikolai Bežanitski’ga mainib Los Angelese vaimulik kirjalike kontaktide olemasolu äsja vangistusest kodumaale naasnud ülempreester Joann Ümarik’uga. Ühes 1959. aasta kirjas piiskopile tunnistab isa Sergius, et hiljuti sai ta ülempreester Joann Ümariku’lt (Ümarik, Joann Joanni p. Sündis 13. märtsil 1888 Karksi-Nuia koguduses. Lõpetas Tuhalaane kihelkonnakooli. Köster-kooliõpetaja Arukülas, hiljem köster Laiksaares, Tuhalaanes ja Riia Peeter-Pauli kirikus. Sooritas 1915. a vaimuliku kutseeksami. 1918. a pühitseti diakoniks ja 1921. a pühitseti preestriks. 1942–1945 Eesti Õigeusu Metropoolia Sinodi liige. 1945. a ei kahetsenud kirikulõhe pattu ja ei andnud patukahetsusaktile allkirja, mis sai talle saatuslikuks. Vahistati 25. apr 1950 ja karistati 6. sept 1950 NSVL SARKI﷓i erinõupidamise otsusega VNFSV KrK §58–10, 121 järgi 10-aastase vabadusekaotusega. Karistust kandis töölaagris, kuni vabastamiseni 26. aug 1956. A-il 1956–1962 Tartu Aleksandri koguduse eesnik, asetäitjana Elvas (1961–1962) ja Nõos (1954–1952). 1962. a Tallinna Aleksandri koguduse vanempreester. Suri 1. juunil 1984. Maeti Tallinna siselinna kalmistule (Õigeusu Kiriklik Kalender 1989. Lk 37–38).) kirja, kelle materjale ta avaldas ajakirjas „Jumala Abiga” pealkirja all „Kiriklikust elust kodumaal” 24. juuni 1959. a. (EAA 5355 – 1 – 440, Lk 260. SAMON, Sergius. 25 aprilli 1959 kiri EAÕK piiskop Jürile (Välbe). ) Kõnealuses artiklis refereerib Samon Ümariku kirja sisu: „Ühes Kodumaalt saabunud kirjast, mis kannab kuupäeva 25. veebr. 1959. kuuleme järgmist: Tartus, omas majas, elab ülempreester Joann Envere, (Envere, Joann Joanni p (endine Entson). Sündis 28. veebr 1874 Pootsi-Kõpu koguduses. Lõpetas RVS. 1898. a pühitseti diakoniks ja preestriks. 1951–1961 Elva koguduse eesnik, 1951–1953 asetäitja Varnja koguduses. 1959–1962 Tartu Jumalasünnitaja Uinumise peakiriku ning 1962–1969 Nõo koguduste hooldaja. Suri 11. okt 1969, maeti Tartu Ropka kalmistule.
) kes on Elva koguduse hingekarjaseks. J. Envere pühitses 25. detsembril 1958. a. oma 60. a. preestriameti juubelit ning 6. märtsil 1959. a. 85. a. sünnipäeva. /---/. Rakvere lähedal elab ülempreester A. Leets, (Leets, Aleksander Martini p. Sündis 1870 Seli-Tõstamaa koguduses. Lõpetas 1891. a Riia VS. 1895. a pühitseti diakoniks ja preestriks. 1940–1953 Rakvere koguduse eesnik. 1953. a erus. Suri 21. sept 1961 Rakveres. ) kes on pensionil. Ta on köige vanem Riia Vaimuliku Seminari kasvandik, kes veel elus /---/. Ülempreester Chr. Vink, (Vink, Christofor Joanni p. Sündis 1878 Laatre koguduses. Lõpetas Riia VS. 1908. a pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis 1942–1960 Tallinn-Nõmmel. 1942–1945 Eesti Õigeusu Metropoolia esimees. 1945. a esitas EAÕK﷓i nimel kahetsuse kirikulõhe pärast Moskva patriarhaadiga. 1960. a erus. Suri 4. apr 1972. Maeti Tallinna siselinna kalmistule.) tuntud laulumees ja ap. öigeusu muusika- ja laulu looja, on endiselt Tallinna-Nõmme koguduse hingekarjaseks. Ta sai hoolsa, ennastsalgava kiriklikku töö eest möödunud sügisel mitra kandmise öiguse jumalateenistusel. Läinud detsembris pühitses ta 80. a. sünnipäeva /---/ Eesti vaimulikest on ülempreester S. Kints [tegelikult Hints – A. S.] hingekarjaseks Venemaal, Vologda oblastis; ülempreester J. Tamm – Ilmeni ääres, Golinos ja preester Klaas – Krimmis.” (Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 3 (43). 24. juuni 1959. Lk 33)

2. 2. Sergius Samoni kirjavahetuse ja teiste pagulasvaimulike kodumaa teabe kajastused EAÕK häälekandjas „Jumala Abiga” 1954–1959

Sergius Samoni poolt toimetatav häälekandja „Jumala Abiga” hakkab ilmuma 1950. aastal EAÕK Los Angelese koguduse mälestuslehekesena. EAÕK ametliku häälekandjaks saab nimetatud ajakiri alates 1957. aastast. „Jumala Abiga” on püüdnud jätkata kodumaal ilmunud ennesõjaaegsete kiriklike ajakirjade (näit „Usk ja Elu”, „Elu Tõde”) traditsioone. Päevakohaste jutluste kõrval leidus selles ajakirjas ka kirikuajaloolisi, usuõpetuslikke artikleid. Häälekandja võttis samuti ülevaatlikult kokku teated pagulaskogudustest ja ikestatud kodumaast.

Näiteks saab 1955. aastal väliseesti õigeusuline lugeja eelpoolmainitud ajakirja kaudu teada Tallinna piiskopkonna kirikuvara sundvõõrandamisest, mida viidi Eesti NSV﷓s lõpule juba aastatel 1950–1951. S. Samon kirjutab 1955. aasta viimases numbris: „Kirikud on kõik natsionaliseeritud /---/. Osa ap. õigeusu kirikuid, kus on kogudused väiksed, on suletud /---/. Ülempreester J. Ümarik, kes oli veel 1950. a. Pärnu Issandamuutmise preestriks ja Pärnu Ringkonna praostiks viibis hiljuti ühe aasta vanglas. Nüüd ta on Tartu Jüri koguduse preestriks. Tallinna Toompea Andrease (keldrikorra) kiriku ülempreester A. Angerjas vangistati mõni aeg tagasi. Selle tagajärjel jäi tema abikaasa närvihaigeks.” (Jumala Abiga Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 4 (25). 24. detsember. 1955. Lk 31.)

Järgmisel aastal (1956) jõuab seitsmeaastase hilinemisega väliseesti ajakirja veergudele kirjutis EAÕK Tartu ja Petseri piiskop Peetri surmast. Ajakirjas „Jumala abiga” ilmunud nekroloogis märgitakse, et informatsioon piiskop Peetri arreteerimisest jõuab apostlik-õigeusulistele väliseestlasteni hoopis Kanadas ilmuva eesti ajalehe „Meie elu” (nr. 25, 20. juunil 1956) Robert Raidi kirjutise „Saksa sõjaväe vangid jutustavad Eestist” kaudu. (Jumala Abiga. Kalifornia Eesti Ap.õigeusuliste häälekandja. Nr. 3-4 (28-29). 24. juuni. 1956. Lk 43) Teavet saadi hiljem ka teiste eesti õigeusu vaimulike surmast. Nii näiteks ilmub 24. juunil 1958. a väliseesti õigeusu ajakirjas nekroloog ülempreester Konstantin Antsoni surma kohta, kes suri Arusaares toimunud Ülestõusmispüha öisel teenistusel sama aasta 6. aprillil. (Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr 3 (38). 24. juuni 1958. Lk 35) Sarnaselt eelmiste surmateadetega loetletakse 1959. aasta 24. juuni ajakirjas „Jumala Abiga” ka teisi kodumaal surnud õigeusu vaimulikke: ülempreester D. Oberpahl, ülempreester G. Pärl; ülempreester T. Dubkovski; preester A. Uudelepp; preester A. Vapper; preester A. Poola; preester L. Maidre; preester J. Katus; preester D. Šamardin. ( Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 3 (43). 24. juuni 1959. Lk 33).

Peale surmateadete anti nimetatud väliseesti ajakirjas edasi (tõsi küll teinekord aegunud ja isegi ekslikku laadi) informatsiooni vaimulike ümberpaigutamisest teistesse kogudustesse. Näitena võib tuua 24. juunil 1956. a ajakirja teadet: „Nii näiteks 22. veebruaril 1956. a. saadud preester Felix Kadariku kirjast, mille sisu ilmus 24. juunil 1956. a. väliseesti õigeusu ajakirjas „Jumala abiga”, väliseestlased said teada, et kõnealune vaimulik sai Saaremaa ja Hiiumaa praostiks, Eugen Tamm – Muhu-Hellamaa koguduse preestriks ja Andrei Klaas – Kuressaare e. uue nimega Kingiseppa linna koguduse preestriks. (Jumala Abiga. Kalifornia Eesti Ap.õigeusuliste häälekandja. Nr. 3-4 (28-29). 24. juuni. 1956. Lk 43). Siinjuures tuleb märkida, et Felix Kadarik omalt poolt eitab tema taolise kirja autorlust ja viitab nimetatud kirjas esinevale reale ebatäpsustele. Nii näiteks määratakse preester Eugen Tamm Muhu-Hellamaa koguduse peale palju varem (1. oktoobril 1947) ja sel ajal võis toimuda ehk tema hooldajapreestriks määramine hoopis Muhu-Rinsi kogudusse, mille hooldajaks ta saab 21. märtsil 1952. Preester Andrei Klaas teenis Kuressaares vaid ühe aasta (1952) ja ajakirja ilmumise ajaks ta kolib hoopis mandrile, Varnja kogudusesse. Felix Kadriku praostiks määramine toimus aga juba 1953. aastal. (KADARIK, Felix. 31. III 2005. a kiri Andrei SÕTŠOVILE. Leidub Andrei SÕTŠOVI isiklikus arhiivis ). Nimetatud kirja sisu ekslikkus võis tuleneda sellest, et ta oli kirjutatud hoopis mõne Saaremaa koguduse lihtliikme poolt.

Eesti piiskopkonna põhiprobleemiks oli väliseesti õigeusu häälekandja sõnul vaimulike puudus. Nii näiteks 6. aprilli 1958 ajakiri „Jumala Abiga” kirjutab: „/---/ ühes teises kodumaalt saabunud kirjas kurdetakse, et kodumaal on puudus õigeusu vaimulikest. Piiskopi poolt on määratud Saaremaalt Mustjala ja Piila koguduste preester Eduard Kirs Pärnumaale – Uduvere koguduse hingekarjaseks. Piila ja Mustjala kogudused jäid nüüd vaimulikuta. Sääraseid ametimehi – preestreid – on Eestis vähe järele jäänud /---/. Veel kirjutatakse, et kodumaal on puudu jumalateenistuslikust kirjandusest ja viirukist.” Samas ajakirjanumbris kirjeldatakse kodumaakiriku teravat vajadust jumalateenistusliku kirjanduse järgi: „Vanad (lauluraamatud) on otsa lõppemas ja uusi pole juurde trükitud. Küsitakse kas teil paguluses on lauluraamatuid trükitud ja jaataval korral palutakse lauluraamatuid kodumaale saata. Jumala Abiga toimetuse andmeil on laulu- ja palveraamatute saatmine kodumaale keelatud ja teadaolevail andmeil, kui neid on katsetatudki saata, saadetakse jälle tagasi või lähevad lihtsalt kaduma”. (Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 1/2 (36/37). 6.aprill. 1958. Lk 33). Viimane asjaolu näitab, et mitmed Eesti pagulaskiriku esindajad püüdsid abistada okupeeritud Eesti õigeusu vaimulikke, saates lauluraamatuid ja usulist kirjandust, mis aga ei jõudnud adressaadini või saabus tagasi.

Detsembrikuu 1959. a ajakirjas leidis lähemat kajastamist ka 1949. a märtsiküüditamise mõju Eesti piiskopkonnas, mille käigus mitmed kodumaa vaimulikud vahistati ja saadeti asumisele, kellest osa naaseb hiljem kodumaale. Arusaamatu oli ajakirja toimetajale ka asjaolu, et karistust kandnud vaimulikud ei saanud naasta teinekord oma kodukohta. Nii näiteks 1959. aasta ajakirjas „Jumala Abiga” kirjutab preester Martin Juhkam: „täiendavate teadete saabudes selgus aga, et suurküüditamiste perioodil puudutas arreteerimise laine ka preestreid, keda mitmesuguste süüdistuste leiutamisel kommunistlike võimude poolt mõisteti N. Eestist väljasaatmisele. Karistusaja möödumisel tuli osa preestreist N. Eestisse tagasi, kuid tagasipöördumise õigusteta endistesse kodukohtadesse. Sellest olenevalt asuti kohaliku miilitsa nõusolekul uutesse paikkondadesse, kus kogudustel puudusid vaimulikud. Mitmed küüditatuist aga ei pöördunud N. Eestisse tagasi, vaid jäid N. Liitu sealseisse vene kogudustesse tööle. See oli võimalik ainult neil, kes valdasid vene keelt, kuna teised pidid hankima muid töövõimalusi äraelatamiseks. Teated N. Liitu jäänutest kõnelevad, et kartes uusi vangistusi ja tagakiusamist on nad otsustanud jääda sinna. On ka juhtumeid, kus tagasipöördumine N. Eestisse keelati.” (Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 5 (45). 24 detsember 1959. Lk 24).

24. juunil 1959. a ilmub ajakirjas „Jumala Abiga” Sergei Samoni nime all ülempreester J. Ümariku kirja informatsioon: „Ühes Kodumaalt saabunud kirjast, mis kannab kuupäeva 25. veebr. 1959. kuuleme järgmist: Tartus, omas majas, elab ülempreester Joann Envere, (Envere, Joann Joanni p (endine Entson). Sündis 28. veebr 1874 Pootsi-Kõpu koguduses. Lõpetas RVS. 1898. a pühitseti diakoniks ja preestriks. 1951–1961 Elva koguduse eesnik, 1951–1953 asetäitja Varnja koguduses. 1959–1962 Tartu Jumalasünnitaja Uinumise peakiriku ning 1962–1969 Nõo koguduste hooldaja. Suri 11. okt 1969, maeti Tartu Ropka kalmistule (Kaljukosk, A., 1975) kes on Elva koguduses hingekarjaseks. J. Envere pühitses 25. detsembril 1958. a. oma 60. a. preestriameti juubelit ning 6. märtsil 1959. a. 85. a. sünnipäeva. /---/. Rakvere lähedal elab ülempreester A. Leets (Leets, Aleksander Martini p. Sündis 1870 Seli-Tõstamaa koguduses. Lõpetas 1891. a Riia VS. 1895. a pühitseti diakoniks ja preestriks. 1940–1953 Rakvere koguduse eesnik. 1953. a erus. Suri 21. sept 1961 Rakveres (Kaljukosk, A., 1975), kes on pensionil. Ta on kõige vanem Riia Vaimuliku Seminari kasvandik, kes veel elus /---/. Ülempreester Chr. Vink (Vink, Christofor Joanni p. Sündis 1878 Laatre koguduses. Lõpetas Riia VS. 1908. a pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. Teenis 1942–1960 Tallinn-Nõmmel. 1942–1945 Eesti Õigeusu Metropoolia esimees. 1945. a esitas EAÕK﷓i nimel kahetsuse kirikulõhe pärast Moskva patriarhaadiga. 1960. a erus. Suri 4. apr 1972. Maeti Tallinna siselinna kalmistule (Kaljukosk, A., 1975), tuntud laulumees ja ap. õigeusu muusika- ja laulu looja, on endiselt Tallinna-Nõmme koguduse hingekarjaseks. Ta sai hoolsa, ennastsalgava kiriklikku töö eest möödunud sügisel mitra kandmise õiguse jumalateenistusel. Läinud detsembris pühitses ta 80. a. sünnipäeva /---/ Eesti vaimulikest on ülempreester S. Kints [tegelikult Hints – A. S.] hingekarjaseks Venemaal, Vologda oblastis; ülempreester J. Tamm – Ilmeni ääres, Golinos ja preester Klaas – Krimmis.” ( Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 3 (43). 24. juuni 1959. Lk 33).

Tolleaja pagulasvaimulikud omasid ka head ülevaadet Eesti piiskopkonna koguduste ja vaimulikkonna statistikast. Nii näiteks annab oma kirjutises „Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku kannatustee 1940–1959”, mis ilmus 24. detsembril 1959 ajakirjas „Jumala Abiga”, preester Martin Juhkam edasi piiskop Jüri informatsiooni: „/---/ Pagulusse saabunud andmete põhjal 1957. a. kevadel oli N. Eestis 81 eesti, 12 sega ja 23 vene ortodoksset kogudust. Võrreldes antud koguduste arvu 1940. a. andmetega selgub, et iseseisvusaegne arv on kahanenud 42 koguduse võrra. (Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 5 (45). 24 detsember 1959. Lk 24).

KOKKUVÕTE

Seni uurimata jäänud Eesti õigeusu pagulaskiriku ja okupeeritud Eestis tegutseva Moskva patriarhaadi piiskopkonna suhted 1954–1959 aastatel kujutasid endast huvitavat ajavahemikku, mil „raudse eesriide” taga elavatel eestlastel avanes hetkeks võimalus aktiivsemalt suhelda paguluses viibivate eestlastega. Eesti õigeusu pagulaskiriku ja ikestatud Eesti õigeusu piiskopkonna eraviisilised suhted olid selles mõttes eredaks näiteks, et taolised kontaktid paguluse ja kodumaa vahel, vaatamata nende piiratud iseloomule, olid tõesti olemas.

Uuritava ajavahemiku kirjalikke kontakte võib jagada kahte etappi. Esimesel perioodil, 1954– 1956 olid kontaktid nimetatud kirikute vahel minimaalsed ja puudutasid peamiselt usulise kirjanduse saatmise ning preester Vambola Hiiesalu repatrieerimise küsimusi. Esimesed üksikud teated kodumaalt hakkasid saabuma välismaailma 1950.﷓te keskpaigas. Kuni J. Stalini surmani 1953. aastal olid eelpoolnimetatud kontaktid peaaegu olematud ja esimesed võimalused suhete loomiseks tekkisid alles 1950.﷓te teisel poolel. Üksikud kirjad, mis jõudsid sel ajal välismaale, ei andnud samuti suuremat võimalust püsikontaktide loomiseks kodumaaga. Torkab silma selle ajavahemiku Nõukogude riigivõimu organite suurem kontroll kirjavahetuse üle välismaaga. Nii näiteks kirjutab voliniku tellimisel Nikolai Kokla 1956. aastal kirja eruvaimulik Vambola Hiiesalule.

Teist perioodi EAÕK pagulasvaimulikkonna suhetes Eesti piiskopkonnaga võib piiritleda aastatega 1957–1959. Sel ajal omandab omavaheline suhtlemine mõlema kiriku liikmeskonna vahel enam-vähem püsivaid jooni alates 1957. aastast ning hakkab taas soikuma 1959. aastal. Sel nn „sula” algusajal muutusid Nõukogude kirjaposti saatmise võimalused välismaale avatumaks ja kodumaal elavatel õigeusklikel avaneb võimalus astuda kirjavahetusse Eesti õigeusu pagulasvaimulikega. Seda fakti tõestab hästi EAÕK Los Angelese koguduse preestri Sergius Samoni elavnenud kirjavahetus ikestatud kodumaaga. Isa Sergiusel õnnestub luua kirjalikke sidemeid ligi kahekümne viie peamiselt Pärnu- ja Saaremaal apostlik-õigeusulise perekonnaga. Sellesse perioodi kuulusid ka esimesed kirjalikud kontaktid kodumaal elavate vaimulikega (näit Pärnu preester Nikolai Bežanitski ja Tartu ülempreester Joann Ümarik’uga). Pagulusse saabunud teavet eesti õigeusu koguduste ja koguduse vaimulike kohta peegeldab isa Sergius järjekindlalt EAÕK ametlikus häälekandjas „Jumala abiga”. Nimetatud suhted ei saanud olla ametlikku, vaid eraviisilist laadi. Nagu selgub kirjavahetusest, tundsid huvi mõlemad pooled. Kodumaal elavate õigeusuliste sooviks oli kasutada kontakte väliseesti õigeusu kirikuga peamiselt kas materiaalse abi (riided, kirjandus jms) saamise või paguluses elavate sugulastega suhtlemise eesmärgil. Paguluses elavad õigeusulised tundsid aga eeskätt muret okupeeritud kodumaa kaasusuliste elu-olu ja õigusliku seisundi üle. Vältimaks komplikatsioone julgeoleku organitega, kirjutasid Eesti piiskopkonna vaimulikud, nagu näiteks Nikolai Bežanitski, Sergius Samonile võõra nime ja aadressi all. Sel ajavahemikul oli Eesti pagulaskirik enam-vähem hästi kursis „raudse eesriide” taga tegutseva Eesti piiskopkonna eluga.

X. Tekstis kasutatud lühendid

EAÕK Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
EELK Eesti Evangeelne Luteriusu Kirik
EPN Eesti Piiskopkonna Nõukogu
JA Jumala Abiga
LVA Leningradi vaimulik akadeemia
MN Ministrite Nõukogu
MP Moskva patriarhaat
MVP Moskva ja kogu Venemaa patriarh
NSVL Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
RVS Riia vaimulik seminar
VÕKN Vene Õigeusu Kiriku Nõukogu
VS vaimulik seminar

IX. Allikad ja kirjandus

I. Arhiivimaterjalid

1. Eesti Rahvusarhiiv (ERA)

Fond R-1961 – NSVL Ministrite Nõukogu juures asuv Vene Õigeusu Kirikuasjade Volinik Eesti NSV-s (1944–1966)

2. Eesti Ajalooarhiiv (EAA)

Fond 5355 – Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eksiilis (1823–2000)

3. Vene Föderatsiooni Riiklik Arhiiv (GARF)

Fond R-6991 – NSVL Ministrite Nõukogu juures asuv Vene Õigeusu Kiriku Nõukogu (1943–1965)

II. Käsikirjalised allikad

KADARIK, Felix. 31. III 2005. a kiri Andrei SÕTŠOVILE. Leidub Andrei Sõtšovi isiklikus arhiivis.

KALJUKOSK, August. „AÕK”. Tallinn, 1975. Eesti õigeusu vaimulike elulugusid sisaldav leksikon. Masinakirja koopia leidub Andrei Sõtšovi isiklikus arhiivis.

PAPP, David. 24 põgenike- vaimulike elulood. Stockholm, 2000. Masinakiri leidub Andrei Sõtšovi isiklikus arhiivis.

III. Trükis ilmunud raamatud

JUHKAM, Martin. Usk on meid aidanud. Valimik vaimulike sõnavõtte kodumaale. EAÕK Kultuurifond. Stockholm, 1964.

SÕTŠOV, Andrei. Eesti Õigeusu Piiskopkond Stalini ajal aastail 1945–1953. TÜ Kirjastus. Tartu, 2004.

IV. Publikatsioonid

Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 3. osakonna tööst 1957. aastal. Eesti Rahvusarhiiv /Ad Fontes 10/. Tallinn, 2002.

ГОРДУН, Сергий. Русская Православная Церковь при святейших патриархах Сергии и Алексии. – Le Messanger. Вестник Русского Студенческого Христианского Движения. Париж – Нью-Йорк – Москва. „YMCA Press”. I-1990. No. 158.

HINDO, Nigul. Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik paguluses ja tema õiguslik seisund. — Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik Eksiilis 1944 – 60. Eesti Apostliku Ortodoksse Kiriku Kultuurifond. Stockholm, 1961. Lk 34–35.

ПРЕКУП, Игорь. Православие в Эстонии. Краткий исторический очерк. AS Trükis. Tаллин, 1998.

SAARD, Riho. „Rõõmustame selle üle…” Usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Eestisse 1950.–1980. aastatel. – Akadeemia 2004. Nr 4. Lk 846–850.

V. Perioodika

Estniska kyrkans biskop: Ingen kontakt med Estland. – Borås Tidning. 17. november 1958. Lk 1–7.

Jumala Abiga. Kalifornia Eesti Ap.õigeusuliste häälekandja. Nr. 4 (25). 24. detsember. 1955. Lk 31.

Jumala Abiga. Kalifornia Eesti Ap.õigeusuliste häälekandja. Nr. 3-4 (28-29). 24. juuni. 1956. Lk 43.

Jumala Abiga. Kalifornia Eesti Ap.õigeusuliste häälekandja. Nr. 1 (31). 21. aprill 1957. Lk 33.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 1/2 (36/37). 6.aprill. 1958. Lk 33.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr 3 (38). 24. juuni 1958. Lk 35.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 1 – 2 (41/42). 29. märtsil 1959.
Lk. 35.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 3 (43). 24. juuni 1959. Lk 33.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 5 (45). 24 detsember 1959. Lk 24.

Jumala Abiga. Eesti Ap.-õigeusu Kiriku häälekandja. Nr. 3 (52). 24. juunil 1961. Lk 19.

Обращение Священного Синода Русской Праволавной Церкви ко всем её чадам, пребывющим в рассеянии и вне ограды Матери-Церкви. - Журнал Московской Патриархии. Издание Московской Патриархии. Москва 1957. No. 3. C. 5 - 8.

Usk ja Elu. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Väljaanne. 1983/3. Lk 29–30
Õigeusu Kiriklik Kalender 1989. Eesti Piiskopkonna Valitsus. Tallinn, 1988. Lk 37–38

VI. Suulised allikad

AULIK, Kiira. Suuline teave 19. IV 2005

Tagasi