Teie
Ülim Pühadus,
Väga armastatud ja meie südamele väga
kallis Isa,
1.
Pärast pikka ootust on lõpuks saabunud
see päev, mil Eesti pühitsetud maa võtab
Teid vastu mitte ainuüksi kui tähtsat
külalist, vaid samuti - ja eriti - kui Esimest
kogu maailma Öigeusu Piiskoppide hulgas. Ülipüha
Isa, Jumal on asetanud Teie õlgadele üliraske
koorma koguda ja hoida Teie läbi koos kõik
Õigeusu Kirikud, mis kiriku kaanonite järgi
on autokefaalsed või autonoomsed ning mis
on laiali pillutatud erinevates paikades ja riikides.
Issanda tahe on, et Konstantinoopoli Kirik väljendaks
ja kuulutaks, koos kõigi kohalike Kirikutega
Õigeusu Kiriku ühtsust. Üheainsa,
püha, kogumaapealse ja ApostIiku kiriku ühtsust,
mille peaks pole kedagi peale Jeesus Kristuse, tema
ainsa juhi, kellesse ühendub kogu usk. Seda
on vaja rõhutada täna, sel tähelepanuväärsel
päeval, selleks et tulevikus oleks välditud
igasugune kahetimõistmine Konstantinoopoli
Kiriku rollist ja kohast õigeusklikkus maailmas.
2.
Võrdsete hulgas Esimene, see tähendab
ennekõike teenijat teiste teenistuses. Ajalugu
peab meeles, et selle milleeniumi lõpul ja
uue alguses on Oikumeeniline Patriarhaat Tema Kõige-Pühama
Bartolomeuse juhtimise all võtnud enda kanda
kõik riskid ja kannatanud kõik katsumused
ainuüksi ülemaailmse Öigeusu teenimise
nimel. Mitte võimujanu rahuldamiseks ega
oma võimsuse ilmutamiseks, vaid truudusest
Jumala enda käsusõnale, ja seda Kristuse
enda eeskujul. Selle endastmõistetavuse järgi
peab Esimene Troon olema valmis teenima, kõikjal
ja alati, oma Sõsar-Kirikuid ja nende ühtekuuluvust;
pidades silmas õigeuskliku missiooni täitmist
maailmas ja eelkõige Meie Issanda Jeesus
Kristuse auks. Nii on see ka meie Kirikuga Eestis,
kellele Te olete andnud palju ja ,midagi tasuks
küsimata, jätkate andmist. Kristuse Kirik
saab elada vaid kahetsedes ning Jumalat kiites,
sest See Kirik pole üles ehitatud mitte ainuüksi
segust ja kividest, vaid ka usust ja elust.
Tänu Teie austavale viibimisele mõned
päevad meie hulgas, siin Eestimaal - maal,
mis on lõpuks vaba pärast sajandeid
kestnud saatuse keerdkäike, teotusi ja barbaarset
rõhumist - teame me lõpuks, et Kirikuna
võime me kuivatada mineviku pisarad j a lasta
vaikida oma ahastusel. Teie kohalolek mõistab
õigeks kõik meie märtrid, nii
kuulsaima neist, -Püha Piiskop Platoni - ,
kui kõik need, kes kannatasid asumisele saatmist
ja pagendust; kõik need, kes oma usu ja Isamaa
nimel on valanud oma verd ja ohverdanud end selle
nimel, et ähel päeval me võiksime
uuesti elada. Kogu Teie visiidi kestel, ajal kui
Teie õnnistate meie Jumala poolt armastatud
rahvast, tuletame meie endile pidevalt meelde et
Ajalugu pole mitte üks tühi koridor, mis
tuleb läbida võimalikult kiiresti, pääsemaks
sellest maailmast, vaid vastupidi, et ta saab alguse
Kristuse pühitsetud loomingust , mis kuulutab
Jumala igavest tänapäeva läbi ajaloo
ja mis on lõplikuks alusmüüriks
Tema Kirikule.
3.
Suur kirjanik ja riigitegelane Malraux olevat ühel
päeval, pärast oma laste surma, väljendanud
sellist soovi: Ma ootan prohvetit, kes julgeks karjuda
maailmale näkku: olematust pole olemas ! Malraux
lahkus sellest ilmast enne kui Tête Ülim
Pühadus sai Oikumeeniliseks Patriarhiks. Täna
ma tahaksin anda talle vastuse, mida ta ootas, tsiteerides
teie enda sõnu, milles võetakse kokku
teie vestlus professor Olivier Clément'iga
teoses "Tõde teeb teid vabaks".
Te kinnitate: Milline ka poleks kurja ja ebaõigluse
näiv võim selles maailmas, viimane sõna
kuulub Jumalale. Tema Poeg tuli hävitama surina:
salasuses, pühitsuses, austuse läbi meie
vabaduse vastu. Tema Vaim aitab meid nüüd
kõikjal levitada seda võitu.
4.Ülipüha
Isa, Meie Apostlik-Õigeusu Kirik Eestis leiab
tasapisi oma koha, kuigi mõnikord mitte ilma
raskusteta, selle ühiskonna rüpes, mis
on tema oma ja millega ta on alati jaganud samu
rõõme ja samu muresid. Tänasel
päeval on Kiriku ülesandeks tunnistada
Jumalat seal, kus Jumal ta on pannud, otse kaasaj
a südames, kiriku uute struktuuride abil koostöös
kõigi inimestega, kavatsemata neid ära
kasutada ühiskonna juhtimiseks. Selle jaoks
peaks laskma unustusehõlma vajuda mineviku
negatiivsemal osal, võtma hoiaku alandlikkusele,
vastavalt Tölneri kujutlusele Evangeeliumis
ja lõpuks -armastusele kõige vastu.
Armastus, see on kohutav jõud,...see kõige
võimsam,...nagu seda nii hästi täpsustab
Zossimas, üks meie suurtest vaimsetest juhtidest.
Vaatamata meie rahvale, vaatamata meie truule ja
andunud vaimulikkonnale, jääb veel õppida
tõelist vabadust ja täielikku vastutustunnet
vastavalt Evangeeliumi juhtnööridele.
Teisiti öeldes: lõpetada omavaheline
pidev kahtlustamine, arendada parimat meile jäätud
pärandist, andestada üksteisele, asuda
taas Jumala Kuningriigi Teele uue südamega,
vabanenuna kõigist oma vihkamistest nagu
ka teistest kirgedest. Selline on ülim eesmärk,
Ülipüha Isa, mis meid ootab. Ma ei varja
Teie eest, et me alles hakkame aru saama ülesande
suurusest. Ma ei varja Teie eest ka seda, et meie
areng kulgeb veel mõnda aega hapruses ja
ebakindluses. Kuid kas mitte just nii ei jää
me kooskõlla Evangeeliumiga? Need, kes arvavad,
et vaimne tunnismärk vajab rikkust ja võimu,
eksivad rängalt. Meie Kirik ei käi siin
oma teed mitte ise-enese pärast, vaid kogu
oma rahva jaoks, tema tuleviku nimel, et langeksid
viimasedki müürid, mis eraldavad õigeusklikke
kogukondi Eestimaa pinnal. Et laheneksid lõpuks
lahkhelid, mis praegu ähmastavad pilti demokraatlikust
ja pluralistlikust õigusriigist; lahkhelid,
mis haavavad Õigeusku mitte ainuüksi
Eestis, vaid kogu maailmas; lahkhelid, mis ei ole
lõpuks ei meie tegu, ei meie tahe, vaid nende
mõningate oma, kes igatsevad taga halba minevikku
, mis Jumala armust on nüüdseks möödas.
Ja uuesti resoneerivad meie südametes ja meie
mõtetes Teie sõnad, kui te rääkisite
munkadest: Vaadake munkasid, mida vaesemad nad on,
seda rohkem nad paastuvad, mine ainuüksi toidust,
vaid ka meie illusioonidest ja meie hullustest ning
seda enam teevad nad ruumi Vaimu jõule ja
kiirgavad seda, nähtamatus ja nähtavas,
läbi ajaloo peidetud poule.
5.
Ulipüha lsa,
Teie jaoks koostatud programm viib teid kokku ühiskonna
erinevate kihtidega: lastega, noortega, üliõpilastega,
rahvaga linnades ja külades, kultuuri-, teadus-
ja mõtteinimestega. Kõikjal Te näete,
kui väga tuntud ja hinnatud on Oikumeeniline
Patriarhaat. Kõikjal te saate tunda selle
rahva eneseväärikust, tema vastupidavust.
Tutvute suurepäraste inimestega, kes suudavad
rajada tulevikku, mida ühel päeval võib
kadestada. Aga eelkõige mõistate,
miks rahvas, kes oskab nii hästi laulda, ei
sure iial.
6.
Kuid Teie visiit poleks olnud võimalik ilma
Eesti riigi Kõrgemate Tsiviil- ja Vaimulike
Võimude toe ja hindamatu abita. Samuti on
selle reisiga olnud seotud paljud administratiivsete
teenistuste töötajad, kes panid sellesse
töösse mitte ainult kõik oma oskused,
vaid eelkõige oma südamed. Simkohal
tahaksin neid kõiki soojalt tänada.
Ja kuidas saaks ka märkimata jätta meie
õigeusklikke vendi - Soomlasi ja nende peapiïskoppi,
meie väga kallist Venda, Tema Emments Johannest.
Nemad on samuti meile väga palju andnud kogu
meie kõrbeteekonnal.
7.
Teie Ülim Pühadus,
Tere tulemast meie hulka. Teadke, et me kõik
armastame Teid. Jah, õnnistatud olgu see,
kes tuleb Issanda nimel, hoides omas käes evangeelse
rahu, vabaduse ja vendluse õitsvat saua.
Soovime Tema Kõige Pühamale Bartholomeosele,
Konstantinoopoli - Uue-Rooma Peapiiskopile ja Oïkumeenilisele
Patriarhile, pikki eluaastaid.
Tagasi
sisukorda
