KUIDAS ME USUME

Peapiiskop Paavali

USK

"Olge aga igal ajal valmis kostmiseks eneste eest igaühele, kes teilt aru püüab lootuse pärast, mis teis on, tasaduse ja kartusega. "
1 Peetr. 3:15-16

KIRIK

Õigeusu kirik kasutab enda kohta lihtsalt nimetust "kirik",
samamoodi, nagu kreeklased vanast ajast peale sõna "kristlane", mõeldes sellega õigeusulisi. Sellel on loomulik põhjus - ida õigeusu kirik on orgaaniliselt seesama kogudus ehk ekleesia, mis sündis Nelipühil Jeruusalemmas Püha Vaimu väljavalamise läbi. See
kogudus on paljudes Uues Testamendiski mainitud paikades jäänud samasuguseks kogu ajaloo vältel. Õigeusu kirikul ei ole vaja leida tunnistusi oma ajaloolisele puhtusele: ta lihtsalt on apostlite aja kiriku otsene järg.

Kas aga tänapäeva õigeusu kirik vastab sellele ettekujutusele, mille me saame apostlite aja kogudusest Uue Testamendi ja apostlike isade kirjutiste taustal? Ta vastab sellele niivõrd, kuivõrd täiskasvanud inimene oma lapsepõlves tehtud fotole. Hoolimata täiskasvanuks saamisest on kirik XX sajandil oma olemuselt ja
vaimult sama, mis ta algusest peale on olnud.

Kristuse ilmumine "kui aeg täis sai" oli ajaliselt
kindlaksmääratud sündmus - siit sai alguse ka meie ajaarvamine (Mark. 1:15). Ka Püha Vaimu väljavalamine "kui tõotus tõeks sai" oli kindlaksmääratud ja ainulaadne ajalooline sündmus (Ap.teod. 1:4). See tähendas kirikule "väge kõrgest" ja "Tõe Vaimu" (Lk. 24:49; Jh. 16:13). Toetudes sellele me usume, et kuigi hiljem tekkinud kirikute ja koguduste elus on nende usu järgi Püha Vaimu arm, ei ole ajaloolises Püha Vaimu väljavalamises kord kirikule
antud Püha Vaimu armu enam välja valatud. Nelipühi troparis laulab kirik:
Sa oled austatud, oh Kristus, meie Jumal,
kes Sa kalamehed targaks tegid,
kui neile Põha Vaimu maha saatsid
ja nende läbi kõik maailma võrku püüdsid.
Inimesearmastaja, au olgu Sulle.

Kristus tõotas, et "kui terra, Tõe Vaim, tuleb, juhatab ta teid kõige tõe Bisse" (Joh. 16:13). Selle tõotuse täitudes annabki apostel just "elava Jumala kogudusele" nime "tõe sammas ja tugi" (1.Tim. 3:15).

See tõotatud "kõik tõde" anti kirikule Püha Vaimu väljavalamise läbi, kuid selle määratlemine piiratud inimmõistete abil kestis sajandeid - terve kirikuisade aja. Ja kuigi kirikuisad olid haritud, sügava mõtlemise ja puhta eluviisiga, ei taga see veel hilisema aja kristlastele kirikuisade ajast pärit tõe absoluutsust. Selleks on kirikul vaja temale antud, teda tõe sisse juhatavat ja teda kaitsvat Püha Vaimu väge. Algusest peale kiriku teadvuses olnud usu sõnalised määratlused on kujunenud pika aja jooksul, nii nagu terve kirikuelu omandas Kristuse kiriku eri osades üha rikkamaid, vormilt erinevaidki, kuid vaimult sarnaseid väljendusi. Seepärast tundub kiriku silmis kunstlik iga katse, millega püütakse luua apostlikku kogudust väljaspool kirikus tuhande aasta jooksul aset leidnud Põha Vaimu tõõd.

Nii nagu Kristusel oli jumalik ja inimlik loomus, niisamuti on ka kirikul. Inimliku loomuse poolest on kirik vastuvõtlik eksimustele, nõrkustele ja puudustele, kuid lohutuseks on tal tõotus: "Ma ehitan oma Koguduse ja allmaailma väravad ei võida seda ära" (Malt. 16:18). Äraseletatult tähendab see, et kuigi aja tormid võivad rebida kiriku inimlikku olemust, ei suuda nad hävitada kirikut. Kirik jääb kestma seni, kuni Jumala ettehoolduses teostub teine etapp -parusia ehk Kristuse teine tulemme. Kuni selle ajani on esimesel kristlikul nelipühil loodud kirik kaitstud tõe läbi, mille tunnistuseks on apostlik preestriamet, euharistia ja teised põhad sakramendid ning kiriku õhine kogemus ehk traditsioon.

USUÕPETUSE ALLIKAD

Usuõpetuse algallikaiks peab õigeusu katekismus püha Piiblit ja kiriku poolt edasiantavat püha pärimust ehk traditsiooni.

Miks me käsitlesime raamatu esimeses peatükis kõigepealt kirikut? Aga seepärast, et alguses sündis kirik ja alles pärast seda kujunesid järk-järgult meile Uuest Testamendist tuntud Piibli raamatud, evangeeliumid ja kirjad. Kui võtta arvesse veel seda, kui väikese levikuga olid tolle aja "raamatud" - käsikirjad - ning et algupäraste kirjutiste kõrval esines sageli ka apostlite nime all kirjutatud evangeeliume ja teisi tekste, siis on lihtne mõista, kuivõrd suur tähtsus oli kiriku elaval pärimusel ristiusu puhtuse kandjana. Traditsiooni suur tähtsus avaldub ilmekalt selleski, et kirik määratles just traditsiooni aluseks võttes alles V sajandil need raamatud, mis kõigi levinud variantide hulgast algupärasteks loeti ja Jumala ilmutuseks tunnistati. Nii otsustas kirik ise püha Piibli koostise.

Pühakirja tõlgitsemisel paneb õigeusuline kristlane oma lootuse just kiriku peale, kes omal ajal määratles ka Piiblisse kuuluvad raamatud. Küsimus pole kiriku autoriteedis, vaid siin on omad põhjused. Ainult südamelt puhastele on lubatud "Jumala nägemise" annet (Malt. 5:8). Teisisõnu avanevad Jumalasõna tõed inimesele õiges valguses ainult sedavõrd, kuivõrd ta süda puhtaks saab. Täielikku südamepuhtust ja täielikku eksimatust Jumalasõna tõlgitsemisel pole olnud ühelgi üksikul inimesel. Kuid tervele kirikule on see and antud seal toimiva Tõe Vaimu läbi. Praktikas tähendab see seda, et kui kõik või suur osa püha elu poolest tuntud kirikuisadest on seletanud mõnda Piibli kirjakohta ühtemoodi, siis on see tõeks kiriku liikmetele. Ilma taolise kriteeriumita oleks Piibli autoriteetsus sõltuv iga tõlgitseja subjektiivsest arusaamisest. Nii et meie usu järgi ei ole Piibel ilma pärimuseta - elava tõlgendajata - tõe allikaks küllaldane.

Apostlite tegude raamatu 15. peatükis räägitakse apostlite kokkutulemisest, mille järel nad ütlesid: "Püha Vaim ja meie oleme heaks arvanud". Sellelaadseid kogunemisi, kuhu tulid kokku apostlite järglased, kõik kiriku piiskopid, peeti esimese aastatuhande ajal mitu korda. Nendel kogunemistel määrati kindlaks usudogmad ja lahendati tolle aja aktuaalseid kirikuelu küsimusi. Seitse sellist kirikukogu on kirik tunnistanud kõigemaapealseteks ehk oikumeenilisteks ja nende otsused kogu kirikut puudutavateks ja kohustavateks. Esimene nendest sinoditest ehk konsiiliumidest peeti Nikeas 325. aastal, seitsmes Konstantinoopolis 787. aastal.

Lisaks kõigemaapealseteks tunnistatud kirikukogudele on nii esimesel kui ka teisel aastatuhandel olnud mitmeid terve kiriku jaoks olulisi kohalikke kirikukogusid. Näitena võib tuua Konstantinoopolis 1351. aastal peetud kirikukogu, mis kiitis heaks hesühhastliku ehk lakkamatul südamepalvel põhineva palvevõitluse ja Püha Gregorius Palamase õpetuse mitteloodud Püha Vaimu valgusest.
1960-ndatest aastatest alates on kohalikud õigeusu kirikud ette valmistanud ühist kontsiili ehk nn. Püha ja Suurt sinodit, mis peaks leidma lahenduse tänapäeval kiriku ees seisvatele probleemidele.

Ajalugu näitab, et varasemad kõigemaapealse tunnustuse saanud kirikukogud kutsuti ikka kokku mõne kiriku ühtsust ja tõde ähvardava ohu kõrvaletõrjumiseks. Sellisteks on olnud näiteks kristoloogilised ehk Kristuse olemust puudutanud eksiõpetused. Meie ajal on taoliseks ühist lahendust nõudvaks probleemiks nn. diasporaa küsimus, mis nõrgestab õigeusu tunnistamist maailmas. Kirik on meie sajandil otsekui välja kasvanud oma ajaloolisest riietusest, levinud uutesse maailmajagudesse, nii et see ei ole enam ainult ida, vaid samahästi ka lääne kirik. Selline olukord eeldab uute, eriti Ameerikas tekkinud kohalike kirikute iseseisvuse tunnustamist ja seega nende täieõiguslikku osalemist õigeusu kirikute ühises töös. Õigeusu kirikul ei ole niisugust halduskeskust nagu rooma-katoliku kirikul, sest kõigil iseseisvaks tunnistatud kohalikel kirikutel on oma iseseisev hääleõigus kirikute ühistes asjades. Ajaloolistel põhjustel on Konstantinoopoli patriarhil küll aukoht võrdsete hulgas, kuid mitte võim teiste iseseisvate ehk nn. autokefaalsete kirikute üle.

Õigeusus rõhutatakse seda, et õpetus ja elu on ühe terviku kaks külge. Tulevastel kõigemaapealsetel kirikukogudel ei arutata mingeid uusi õpetusi peale selle, mille "isad on heaks arvanud", vaid kunagi kiriku poolt heaks kiidetud põhimõtete kohandamist muutunud olukorrale. See töö nõuab õigeusu kiriku esindajatelt, kelleks eelmistel kõigemaapealsetel kirikukogudel on olnud kõigi kirikute kõik piiskopid, armastuse ja rahu sidet, et ühel meelel tehtud otsused kinnitataks apostliku pitseriga: "Püha Vaim ja meie oleme heaks arvanud".

PÄÄSEMINE

Mis on pääsemine, millest nii tihti räägitakse, kuid mida on võimalik väga erinevalt tõlgitseda?

Lähtekohaks võiksime võtta apostli sõnad: "On ju kõik patustanud ja on Jumala aust ilma" (Room. 3:23). Seega lahutab patt Jumala tahte vastu eksimisena inimese Jumalast ning tema aust, millega kaasnebki juba karistus.

Jumal võtab siiski vastu ka patuse inimese, sest Kristus lunastas selle vastuvõtmise "ei hõbeda ega kullaga, vaid kalli verega" (1.Peetr. 1:18-19).

Vastuvõtrnine ja lunastamine ei tähenda seejuures mingit kogu inimkonnale åntud armuandmist, vaid igaühele eraldi antud võimalust paluda armu ja saada oma patud andeks. Nii on see kooskõlas inimesele antud vabadusega.

Inimese vaba tahte osast pääsemises kõneleb ka Kolgatal koos Kristusega risti löödud kahe röövli erinev saatus. Nagu evangeelium ütleb, üks röövel "teotas teda". Teine seevastu kahetses oma patte ja palus: "Jeesus, mõtle minu peale, kui sa oma kuningriiki tuled". Ja vastuseks sai ta lubaduse: "Tõesti, ma ütlen sulle, täna oled sa minuga paradiisis" (Luuk. 23:39-43). Kahetsenud röövlile tõi Kristuse surm andekssaamise ja armuheitmise.

Ristilöödud röövlite erinevast saatusest ja samas ka kahetsuse otsustavast osast inimese pääsemises räägib risti Karjalas tuntud kuju, kus kaldus põikpuu näitab ühe otsaga üles paradiisi ja teisega alla põrgusse.

Kannatusnädala Suure Reede jumalateenistusel lauldakse Kristuse kannatusevangeeliumi lugemise vahel laul, mida kuulatakse eriti pühalikult:
Ühe ainsa tunni sees, oh Issand,
tegid sa selle mõistliku röövli
kõlblikuks paradiisi saada,
valgusta ja lunasta ka mind su risti läbi.

Ristilöödud röövel kahetses viimasel hetkel, ja seda, mis tema pöördumisest puudu jäi, täiendas Kristuse ohvrisurm. Kuid neile, kelle elu jätkub, peab kahetsus endaga kaasa tooma meeleparanduse. Nii sundis ka Peetruse esimene jutlus kuulajaid küsima: "Mehed, vennad, mis peame meie tegema?" - "Parandage meelt," vastas Peetrus neile ja jätkas: "Ja igaüks teie seast lasku end ristida Jeesuse Kristuse nime peale pattude andeksandmiseks, ja siis peate teie Püha Vaimu anni saama" (Ap.teod 2:37-38).

See on alati nii. Pühas ristimises sünnib inimene uuesti "veest ja Vaimust". Sellele järgneb "uues elus käimine" (Room. 6:4). Ka selle
käimise siht on meile antud: "Saage ka teie pühaks kõiges oma elus" (I .Peetr. 1:15).

Kuigi patt on inimloomuse roojaseks teinud, on inimeses siiski olemas Jumala kuju, ehkki patust tuhmunud. Inimeseks sündides "alandas Kristus iseennast ja võttis enesele orja kuju ning sai inimeste sarnaseks" (Viilip. 2:7). Ta sai meie - inimeste sarnaseks, et teha meid omakorda "jumalikust olemisest osa saajateks" (2.Peetr. 1:4). Nõnda sai Kristus meie päästjaks mitte ainult nii, et "karistus oli terra peal, et meil oleks rahu" (Jes. 53:5), vaid et "tema jumalik vägi meile on annetanud kõik, mida eluks ja jumalakartuseks vaja läheb" (2.Peetr. 1:3). Teisisõnu ei ole Kristus jätnud meid ainult meie pattude andekssaamisse, vaid on andnud meile kasutada ka oma jumaliku väe meie kasvamiseks nõnda, et meie ei oleks "laisad ega viljatud" tema tundmises (2.Peetr. 1:8).

Jõulu eel korduvad kirikulauludes tihti sõnad: "Sest Kristus sünnib, et ennelangenud kuju uuendada" (Kristuse sündimise eelpüha kondak) - tõstmaks inimeses tuhmunud Jumala kuju tema esialgsesse kirkusse.

Meie pääsemise alguseks on seega pattude andekssaamine pühas ristimises ja hiljem korduvalt pihil, kahetsuse ehk pisaratega pesemise sakramendis. Sellele järgneb Püha Vaimu läbi uuenev vaimulik elu Kristuses tema ihu ehk kiriku liikmena. Taolise elu sihiks on püüdlemine südame puhtusse ja selle kaudu Pühas Vaimus "Jumala nägemisse" (Matt. 5:8).

Erakpiiskop Feofani määratluse järgi pääseme me "Jumal Isa heast tahtest, Poja teenete pärast Püha Vaimu armu väega". Õigeusu jumalateenistustele on iseloomulik, et peaaegu kõik palved lõpevad Püha Kolmainuse, Isa ja Poja ja Püha Vaimu ülistamisega.

USK JA HEAD TEOD

Niiviisi pealkirjastatud probleemi me kiriku vaimulikus elus ei leia. Usu ja heade tegude vaheline suhe muutub "küsimuseks" ainult siis, kui õigeks saamise all mõistetakse välist juriidilist toimingut Jumala ja inimese vahel. Sel kombel kardetakse häid tegusid jäävat hinge ja Kristuse "vahele", või vastupidi - neid mõistetakse teenetena Jumala ees. Õigeusulise arusaamise järgi ei ole teod tegija jaoks eesmärk omaette, vaid nad on otsekui abivahendiks meie pääsemises ehk rikutud inimloomuse "uueks looduks" muutmises (2.Kor. 5:17). Seetõttu ei ole ka Kristuse evangeelsed käsusõnad mitte seadus, vaid arm ja heldus. Nad on otsekui meile antud arstirohud, ilma milleta me terveks ei saa. Mõtelgem ükskõik millisele evangeeliumis õpetatud voorusele, näiteks alandlikkusele: kuidas võiksime me kasvada alandlikkuses, kui me tegelikult ennast ei alandaks? Jumalateenistustel kordub tihti 119. Taaveti laulu palve: "Kiidetud oled sina Issand, õpeta mulle oma seadmisi".

Oma rikutud loomuse tõttu ei ole inimesel võimalik olla Kristuse vastu tänulik ja armastav teisiti, kui püüdes oma elus täita tema antud käsusõnu, mis tulevad inimesele päästmiseks. "Kui te mind armastate, siis pidage mu käsusõnad" (Joh. 14:15). Evangeeliumis olevate Kristuse käsusõnade täitmine - palve, paastumine, ligimese teenimine, alandlikkus ja teise inimese hukkamõistmisest hoidumine - on võrreldav vaimuliku puu lehtedega. Vaimu anded - armastus, rõõm, rahu, pikk meel, heldus, headus, ustavus, tasadus ja kasinus - on aga puu viljad. Nad on märgid südame puhastumisest. Vaimus käimise tarkus ja raskus seisneb selles, et lehti ei peetaks viljadeks, kuid samas ei arvataks ka olevat võimalik kanda vilju ilma lehtedeta - saavutada Vaimu ande vaeva nägemata (Kal. 5:22).

VAIMULIK JUHATUS

Kristlase vaimulik võitlus ei ole kunagi kerge olnud. Tal ei tule võidelda ainult maailma nähtavate kiusatuste ja iseenda rikutud loomusega, mitte ainult "vere ja liha vastu, vaid... kurjuse vaimude vastu taeva all" (Eeves. 6:12).

Peale otsustava kinnituse, mille annab osadus kiriku elust, lohutab teda teadmine, et on olemas "suur pilv tunnistajaid", kes on võidelnud neidsamu võitlemisi ning oskavad nõu anda ja julgustada endi järel tulijaid. Arvukate askeetide vaimulik kogemus on kogutud pühade isade kirjutistesse. Sealt võib leida vaimset tarkust ka siis, kui on raske leida elavaid eeskujusid ja vaimse elu juhatajaid, nagu see meie ajal enamasti on.

Alandlik rõõm isade õpetusest, olgu see siis mõne staaretsi (Vene k. staarets kreeka k. geron - vaimulik nõuandja ja juhataja, tavaliselt mõni vanem munk või erak, kellele Jumal on andnud "südamete tundmise armuanni") või raamatute abil, on õigeusulise jumalakartliku elu üks kõige olulisemaid asju. "Seda, kes on õppinud sõnakuulelikkust," õpetavad isad, "võetakse kuulda ja ta peab julgelt astuma Ristilöödu ette, sest ka ristilöödud Issand oli sõnakuulelik surmani, pealegi ristisurmani" (Viilip. 2:8).

PÜHADE OSASAAMINE

Vaimulikus mõttes teiste eest hoolitsedes loodavad kristlased ka eestpalvetele. Nad paluvad üksteiselt eestpalveid ja usuvad, et "õige inimese vägev palve suudab palju"(Jaak. 5:16). Kuid elu jätkub ka pärast surma. Imelik oleks mõelda, et mõne jumalakartliku kristlase eestpalved jõuavad Jumala ette tema eluajal siin maailmas, kuid mitte enam siis, kui ta on "siit lahkunud, et olla Kristusega" (Viilip. 1:23). Nii võib juba märtrite aja epitaafidest ehk hauakirjadest lugeda, et algusest peale on küsitud Jumala riiki lahkunute eestpalveid siiajääjate eest.

Mida sügavamalt hakkab kristlane tundma oma hinge ja mida heledamalt valgustab seda Püha Vaimu arm, seda sügavamalt näeb ta ka oma patusust ja selle vastandit - Jumala armu ja armastuse suurust. Nii kasvab temas kaastundlik armastus kõigi patuga köidetud inimhingede vastu ja nende eest palvetamine muutub tema elus üha olulisemaks. Kui see on nii inimese rännakul ajas, kuipalju enam jätkub siis eestpalve tema lahkudes valguse kuningriiki. Johannese ilmutuse järgi "tõusis suitsetamiserohu suits pühade inimeste palvetega üles ingli käest Jumala ette" (Ilm. 8:3-4).

Kiriku maa peal nähtava ja taevase, nähtamatu poole vahel on pidev palveühendus ning nii on iga päev aastas pühendatud nimeliselt tuntud pühaku mälestusele. Nende võitlemistest räägitakse neile pühendatud kirikulauludes ja meie palume nende eestpalveid. Nii saab tõeks apostli manitsus: "Mõtelge oma juhatajate peale, kes teile Jumala sõna on rääkinud, pange tähele nende elu otsa ja elage nende usku mööda" (Heebr. 13:7).

Ülistades pühakute võitlemisi ja võitu ülistab kirik tegelikult Jumala lunastusetööd, Püha Vaimu tööd, ning tunneb nende läbi tõeks saanud pääsemist, mida võitleva koguduse liikmed alles taga nõuavad (Viilip. 3:12,14).

Esimene pühade hulgas on armu saanud ja alati õndsaks kiidetav Maria, Ikkaneitsi, Jumalasünnitaja (Luuk. 1:28,48). Temas, Ristija Johanneses ja apostel Johanneses, kes kõik elasid neitsilikku elu, nagu ka nende lugematutes järgijates on neitsilikkus taas tõstetud sellesse ausse, milles ta enne pattulangemist loomulikult oli (1.Moos. 2:25). Nii on ka kristliku elu üheks võimaluseks kloostriaskeetlus, mis saab osaks neile, kes selleks on kutsutud (Matt. 19:11-12; 1.Kor. 7:7).

Pühakute austamine ja elav palveühendus nendega on kiriku elav kogemus. Nendel, kel see kogemus puudub, on raske mõista ühendust pühadega palveühendusena. See tuleb ainult nende heast tahtest, kui nad ei nimeta õigeusulisi Maria, pühakute ja ikoonide teenijateks, s.t. ei ütle "valetunnistust" oma ligimese kohta. Kirik ei ole kunagi teeninud kedagi peale Püha Kolmainuse, Isa ja Poja ja Püha Vaimu. Nii pühakuid kui kõike seda pühadust, mille kaudu Jumala armu vägi kohtub inimesega, austatakse, kuid ei teenita.

Tagasi sisukorda