Piiskopi roll Kirikus

Õigeusu kirikus on piiskopiamet üks neljast põhilisest karismast. Kolm ülejäänut on : preester, diakon ja ilmik (cf. Rooma Hyppolitus, Traditio apostolica, kirjutatud Roomas aastatel 202–218 pKr). Kuna piiskop ei ole mitte indiviid, vaid hõlmab endas mitut isikut, olles Kristuse – « hea Karjase » asemik ja Tema võrdkuju (ütles püha Antiookia

Ignatius), on selge, et piiskopiamet on karisma, milles kajastub kogu tema piiskopkond. See on peamine põhjus, miks piiskopil on Kirikus väga oluline seisund, sest tema on kutsutud olema apostliku usu tagaja, ja ainulaadne « koht » Kirikus, kus tema kari moodustab ühtse kohaliku Kiriku koguduse. See amet on paljutähenduslik.

Esiteks, õigeusu Kiriku kaanonite järgi (Kiriku Corpus canonum, 1.–9. sajand) on iga piiskop täielikult vastutav oma piiskopkonna eest. Piiskop on see, kes valib vastavalt vajadusele oma vaimulikud, koolitab neid ja juhendab (vaimulikud alluvad rangematele käitumisreeglitele kui koguduse lihtliikmed) ja kes määrab neile mitmesuguseid « teenistusülesandeid ». Tema hoolitseb erinevate koguduste vaimuliku elukorralduse eest, kloostrid kaasaarvatud (õigeusu kirikus ei ole erinevaid ordusid, vaid ainult üks unus ordo monasticus). Piiskopi ülesandeks on ka harida nii koguduseliikmeid kui ka vaimulikke. Temal on voli usklike üle otsuseid vastu võtta, tema võib neid armulauaosadusest kõrvaldada ja hiljem taas järkjärgult Kirikusse juhatada. Ta tagab ka Kiriku varade heaperemeheliku haldamise nii kogudustes kui ka kloostrites.

Iga õigeusu Kiriku piiskop peab kuuluma kohaliku õigeusu Kiriku maakondlikku piiskoppide sinodisse. Selleks võib olla sinod (tavaliselt ühe rahvuse piires), millele on antud õigus olla « autokefaalne » (õigus valida oma priimas), ent igal kohalikul õigeusu Kirikul (patriarhaat, autokefaalne kirik, autonoomne kirik) on oma autonoomia. Maakondliku sinodi olemasolu on õigeusu Kiriku jaoks tähtis, sest iga liikmespiiskop peab seal tutvustama oma piiskopkonna tegemisi ja sinodi eestseisja peab tagama üksmeele selle liikmete vahel ja suutma kõigi nimel sõna võtta. Ka kuulub sinodi pädevusse uute piiskoppide väljavalimine vabanenud piiskopi kohtadele, ja piiskoppide ordineerimine. Vajadusel mõistab eestseisja nende üle kohut ja tagandab ametist. Sellest ajast peale, kui rahvuskirikud on hakanud hülgama riiklikku struktuuri, mille nad võtsid omaks XIX sajandil, et rõhutada piiskoppide vastutusalasid ja autonoomiat, on mõned sinodid üle võtnud parlamentaarse toimimisstiili, mis on ka püsima jäänud.

*****

Võib ju küsida, milleks on vaja omistada nii suurt tähtsust ühe piiskopi kohalolekule igas kohalikus piiskopkonnas ja mono-jurisdiktsiooni rakendamisele. Mis takistab meid läbiviimast kirikureformi administratiivses vallas ja võimaldada mitme piiskopi valitsust ühes ja samas piiskopkonnas? Kui oleks tegemist puhtalt administratiivvaldkonda puudutavate küsimusega, võiks küsimust pidada teisejärguliseks. Ent probleem on selles, et nimetatud probleem oma täielikul kujul on eklesioloogiline, seega otseselt seotud Kiriku ühtsusega.

Täpsustagem, et Kiriku ühtsus kätkeb endas mitmeid aspekte. Ühtsus väljendub usuasjades, omavahelises suhtlemises, jne, ent eeskätt ja üle kõige usklike osasaamises ainulaadsest Armulauamüsteeriumist, sest ühises sakramendist osasaamises teostub usklike otsene osadus Kristusega ja ka omavahel. Võttes vastu Kristuse ihu, astub koguduse iga liige täiuslikku osadusse Kristusega ja kõigi nendega, kes temaga koos selle Ihu vastu võtavad. Ei ole juhuslik, et kristluse algusaastatel armulaua sünaks ja Kirik olid sünonüümid; st Kirikul ei olnud veel seda tähendust, mis me talle tänapäeval omistame: kristliku õpetuse tõesust uskuvate ja seda järgivate kristlaste ühendus. Sõna tähendas alguses ja eelkõige kõigi usklike armulauaühendust, millest said osa kõik kohaliku Kiriku liikmed. Kuigi sõna « Kirik » semantiline tähendus arenes välja aja jooksul, jäi põhitähendus samaks. Pühas armulauas teostub usklike osadus Kristusega ja üksteisega, moodustades niiviisi Kiriku, ja selle samasuse otseseks tulemuseks on üheainsa armulaua hoidmine igas kohalikus Kirikus. Laiemas mõttes on usklike ühtsus armulauaosaduses ühtaegu iga kohaliku Kiriku ühtsuse eeltingimus ja Kirikuga identne tegelikkus.

Püha armulaua pühitsemise privileegi on alati seostatud ainupiiskopi isikuga, keda, [ainulise] Kristuse asemel teenivat, tunnustatakse armulauast osasaajate pea ja keskse isikuna. See tegelikkus oli ilmsem esimeste sajandite kristlaste seas, kui iga kohalik Kirik pühitses üht ja ainsat armulaualiturgiat, mida juhtis kohalik piiskop ainuisikuliselt. Samas nägi Kirik selles eestseisjas isikut, kes ühendas endas kogu kohaliku Kiriku, tuginedes faktile, et ta toob koguduse kui Kristuse ihu Jumala ette. Ka see aspekt väljendub armulauaosaduse põhikontseptsioonis : paljude ühtsus on ühesainsas isikus. Siia asetub ka mono-jurisdiktsiooni definitsioon. Tõepoolest, kõik, mis teostub piiskopi karisma läbi, saab ilmsiks ainuma armulauaosaduse altaril. Edasi, kõik kogudused koos moodustavad ainuma armulauaosaduse, nt piiskopkond, ja kohalik Kirik, mis moodustab mono-jurisdiktsiooni ala. Teisisõnu, koguduste ajalooline tekkimine ja seejärel preestrite poolne armulaua pühitsemine ei ole ekleksioloogilises mõttes viinud armulaua tükeldumiseni piiskopikeskseks : üks piiskop – üks armulaud – üks kohalik Kirik – üks territoriaalne jurisdiktsioon. Nii hoiti alles armulauaühtsus, mis on iga territoriaalselt lokaalse Kiriku – millel aga ei ole midagi ühist diaspora (sic) mõiste ja nähtusega – ühtsuse tingimuseks sine qua non. Meie päevil ja kiriku « diasporaa » rüpes pole seekord tegemist mitte ühe, vaid paljude armulaudkondadega, mida pühitsetakse samas geograafilises piirkonnas, mis on jagatud paljudeks piiskopkondadeks ja kiriklikeks multijurisdiktsioonideks, ja seetõttu ei sõltu armulauapühitsemine enam ainuüksi piiskopist, kes varem nõnda tagas igas paigas Kiriku eklesioloogilise ühtsuse.

Seega on selge, miks rohkem kui ühe piiskopi tegutsemine mono-jurisdiktsiooni all olevas kirikupiirkonnas ei ole ega saaks olla vastuvõetav. Sellise olukorra eklesioloogiline tulemus, mida sageli võib näha õigeusu « diasporaa » kirikute rüpes, on kohene armulaua osadeks jagunemine, sest üheski kohalikus Kirikus ei ole tavaks ametisse määrata rohkem kui üks piiskop, ja seega tekib üks kiriklik üksus, muidu lakkaks üheainsa armulaua seadmine kohaliku piiskopi alluvuses automaatselt olemast. Teiseks tagajärjeks oleks kohaliku Kiriku enese ühtsuse lõhenemine, sest püha armulauaühenduse ühtsus on Kiriku ühtsuse eeltingimuseks. Teisisõnu, eklesioloogiline ühtsus ilma armulaua ühtsuseta on mõeldamatu, ja seda ühtsust ei saavutata muidu kui kõigi kohaliku Kiriku usklike kogumise abil üheainsa piiskopi ümber, kes Kristuse asemel viib läbi püha armulauatalitust mono-jurisdiktsiooni raames. Just selles ongi õigeusu « diasporaa » suur probleem, mis hävitab kogu kohaliku Kiriku eklesioloogilise tegelikkuse, ja laiemas mõttes ka kohaliku Kiriku oma.

Lahendamaks seda erilist eklesioloogilist probleemi ja taastamaks kanoonilist taxis’t, on ülioluline, et õigeusklike kristlaste « diasporaa » kogudused saaksid ühe kirikliku ülema, kes vastutaks nende organisatsiooni eest piiskopkondades. Kirik peab teadlikult sellele vajadusele rohkem tähelepanu pöörama, ja kõrvaldama igasuguse eklesioloogilise vääratuse, mis praegu siiski meie Kiriku praktikas esile tulevad. Tegelikult, olukorras, kus « diasporaa » piiskoppide eklesioloogilise administratsiooni korraldamine peab toimuma sõltuvalt territooriaalsetest, aga mitte rahvuslikest tingimustest – ent see eeldab üheainsa piiskopi olemasolu igas kiriklikult mono-jurisdiktsioonaalses regioonis – tõstatub tingimata küsimus, missugune kirikuvõimudest peaks need piiskopid ametisse määrama ja kellest nad siis sõltuvad. Kiriku kaanon näitab selgelt, kuidas toimida ja mida ette võtta « diasporaa » probleemi lõplikuks lahendamiseks, seepärast on ekslik arvata, nagu oleks Kiriku kaanon välja kuulutatud teise ajastu puhuks… Niikaua, kui püsitakse selle eksiarvamuse juures, ei lakka õigeusu kiriku näitamast nägu, nagu oleks Kirik üks, ent jätkuvalt on Kiriku ühes ja samas mono-jurisdiktsioonilises regioonis olemas eraldiseisvad kogudused, kus töötab palju erinevaid hingekarjaseid mitmesugustes kogudustes. See on tegelikkus, mis toob kaasa Kiriku ühtsuse – kui mitte Kiriku enese hävingu…