Praegu, mil me oleme astumas meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse sündimise aega, võttes Issandat vastu väikese, sõimes puhkava lapsukesena, pidasin oluliseks koos teiega mõtiskleda perekonna kutsumuse tähenduse üle.

Teema “Noored ja perekond” teeb muret meile kõigile, kes ja kus me ka poleks. Aastakümneid elas eesti ühiskond pideva surve all ja oli seetõttu teatavas mõttes marginaliseerunud. Ja siis, 1991. aastal, pärast nõukogude okupatsiooni lõppemist, sattus seesama ühiskond äkki olukorda, kus tuli hakata tegelema kõigi selle ühiskonna liikmete ees seisvate probleemidega. Aga kas oli ta tookord selliseks muutuseks valmis? Kas ta on selleks täna piisavalt valmis? See küsimus on otseselt seotud meie murega noorte pärast kaasaegses maailmas ja seepärast olen veendunud selle esitamise vajalikkuses.

Üks on kindel: meie noortel on tõelisi väärtusi, nagu lootus ja meelekindlus ning osad neist on ka religioossed. Väärtusi, mis aitavad neil ennast üles ehitada ühiskondlik-kultuuriliste edasiminekutega seonduvatele konkreetsete sidemetele toetudes. Nad teavad, et tänapäeva inimene peab õppima armastama, et ta vajab rahumeelset, osadussuhet loovat ilu. Nad teavad, enamasti intuitiivselt, et inimese sõnal pole mõtet, kui see sõna ei kanna eneses elu hingust, ning et seda elusõna tuleb teostada siin, maises tegelikkuses.

Aga üksnes intuitsioonist ei piisa. Ühiskond ei saa jätkuvalt püüelda majandusliku arengu ja ainult materiaalsete hüvede omandamise poole. Varem või hiljem tekib oht ennast ise hävitada. On väärtusi, mis on rahast palju olulisemad ja kõrgemad: otsekohesus ja ausus, inimväärikuse austamine, töö tõeline mõte, pidev hool ja armastus teise inimese suhtes, selle inimese suhtes, keda evangeeliumis nimetatakse “ligimeseks”.

Aga meie Euroopa ühiskondade ülesehitamise nõrkus, Euroopa ülesehitamise nõrkus üldse seisneb selles, et see ei puuduta inimeste südant. Nii rohkendatakse seadusi, arendatakse kompleksset kohtuaparaati, olles täielikult unustanud selle, et teiste õigused tähendavad igaühe jaoks meie seast ennekõike kohustusi. Lääne- Euroopa ühiskondades, millega ka kogu ülejäänud Euroopa on nüüdsest täielikult liitunud, vastandub õiguste kasv demokraatia nõrgenemisele ehk teisisõnu vastutustundlikule kodanikuksolemisele. Tulemus on tehnika ja tehnokraatide abstraheerumise vastu olevate äärmuslike olukordade ja grupeeringute esilekerkimine. Igal juhul paistab, et just nii on läinud mitmetes Lääne-Euroopa riikides.

Ühiskonna väärastumiste taustal on just noored need, kes ei kaota lootust, kes nõuavad midagi muud. Nad tahavad, et neile öeldakse, et õigussüsteem peab põhinema vaimulikul inimesenägemusel. Õigussüsteem peab põhinema austusel inimisiku ja mitte indiviidi suhtes.

Minu arusaama kohaselt on indiviid kõrkusest ja ahnusest kantud “eksistents”, mis on märgitud ahastusest ja surmast ning suletud oma ülima enesekesksuse piiratusse. Indiviid varjub õiguste soomusrüüsse, et määrata kohustusi teistele, mitte kunagi aga enesele.

Samas määratleksin ma inimisikut kui “eksistentsi”, mis on suhetes teistega. Minu silmis ei ole teda võimalik lahti seletada, sest tal pole muud määratlust, kui mitte olla määratletud. Aga oma sügavaimas olemuses ta teab, et ei ole ainult selle maailma nähtus ja just see on kõige olulisem.

Seega on meie asi välja selgitada, millist ühiskonna mudelit me oma noortele tahame pakkuda: kaubandusühiskonda, milles kaupmehed on kavalusega enda valdusesse saanud kõik indiviidide soovid, et neist lõputult arendada uusi vajadusi või ühiskonda, milles elu mõte saab tuleneda ainult inimesest enesest, üksnes temast endast; teisisõnu ühiskonda, mis suudab endas leida piisavalt tahet, et vallandada sisemine jõud, mis on hädavajalik tehnika ja masinate valitsemiseks. Minu kui kristlase jaoks ei saa ajalugu mõista üksnes kui puhtinimlikku või puhtjumalikku suurust, vaid kui sellist tegelikkust, milles osalevad korraga nii inimene kui ka Jumal. Ja just sellises inimese ja Jumala koostöö tegelikkuses tuleb vaadelda ka meie noorte kasvatamise probleemi. Koostöös, mis on rikas kõikvõimalikest inimlikest mõtetest ja tunnetest; koostöös, mille eesmärk on ühendada inimese vaimule omane sellega, mis on omane Jumala Vaimule, et lahti seletada maailma tõeline tähendus.

Õnneks on meile jäänud perekond. Tagasipöördumine perekonna juurde on ühiskondliku tervise märk. Vanemad peavad olema tähelepanelikud oma laste suhtes ja leidma aega, mida oma lähedastele ja sõpradele kinkida, et korraldada lõõgastumise ja puhkuse hetki, et koos pühenduda headele tegudele... ja veidi suuremale vaimsusele. Selleks, et pöörata rohkem tähelepanu oma abikaasale, oma lastele, tuleb arvatavasti põhjalikult muuta mõningaid harjumusi ning võib-olla rahulduda väiksema kasumi ja rahalise tuluga.

Püha Johannes Kuldsuu, üks kõige säravamaid Bütsantsi teolooge, kirjutas juba oma eluajal: “Kui me enne kõike muud näitaksime esmalt omaeneste lastele, kuidas harida oma siseilma, siis ei oleks paljudel halbadel asjadel nende iseloomule mingit mõju ja seda enam kaitseme me nende elu nii paljude õnnetuste eest, mis nende ümber kondavad... Kahjuks ei tee teie midagi sellist; te ei paku midagi olulist omade harimiseks... Seepärast on kodud peapeale pööratud. Ja kuna lapsed ei saa mingit tõelist kasvatust omaenese perekonnalt, lasevad nad ennast kaasa kiskuda kõikvõimalikel halbadel mõjudel, mis tulevad väljastpoolt.”

Püha Johannes Kuldsuu elas V sajandil peale Kristust. Aga tema jutt on jätkuvalt päevakohane: perekond (loomulikult ei välista ma siin kõiki ülejäänud koostööpartnereid riigi, hariduse, kiriku, humanitaarabi tasandil) on esmaseks vastutajaks nii noorte moraalse kui ka vaimuliku heaolu eest. Seega saab perekond palju ära teha, olles osaduse ja jagamise priviligeeritud paik kõikides igapäevastes suhetes. Aga ta peab ise seda tahtma.

Meie ühiskonnas ähvardab noori suur hulk probleeme ja ohtusid – uimastid, alkohol, aids ja palju muud. Aga me kõik mõistame, et kui meie noored saavad küllaldase kasvatuse ja vajaliku eetilise pagasi, siis on oht, et nad langevad sellistesse lõksudesse, väiksem; nad ei otsi õnne uimastitest ja alkoholist. Lahendus seisneb ennetamises ja mitte karistamises. Kõige tõhusamaks ennetuseks on muidugi perekond, sest seda on alati mõistetud ja vastu võetud kui “südame paika” ja mitte kui mõistusest juhinduvat seadusandlikku organit.

Andku taevas, et meie noored, kui nad kord täiskasvanuks saavad, ei heidaks meile ette, et oleme hoidnud nende eest peidus kõiki oma kultuurilisi, moraalseid ja vaimulikke rikkusi, laskmata neil sellest kõigest osa saada. Mis meisse, täiskasvanutesse puutub, siis suhtugem noortesse tõelise tolerantsiga, mis ei põhine ükskõiksusel, vaid austusel, ja pingutagem, et saaksime nende suhtes sügava tagasihoidlikkuse eeskujudeks, täis suuremeelset heldust ja lõpmatut kannatlikkust.

Tagasi sisukorda