Olen siin autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku esindajana. Ma kõneleksin olukorrast, mis puutub solidaarsusse ja õiglusse Baltimaadel ja eriti Eestis.

Teema toob kõigepealt meelde vanakreeka valmi suurtest inimestest ja väikestest inimestest.
Nagu hästi teada, on Baltimaad nüüd juba neliteist aastat iseseisvad. Ja nagu samuti teada, eelnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele pikk võõra võimu ajajärk Balti riikides. Baltimaad olid osa Nõukogude riigist 1940-1941 ja uuesti 1944-1991. Aastal 1940 hävitati Eesti riik, mida Nõukogude Venemaa oli tunnustanud 1920. aastal. Pärast 1991. aastat on Venemaa siiski tunnustanud rahvusvahelisel tasandil Balti riikide iseseisvust. Ent Vene Kirik pole seda teinud.

On tähelepanuväärne, et usulised ühendused käituvad erinevalt, sõltuvalt nende tegelikust seisundist. Kui nad on vähemuseks, teistsuguses kultuurikeskkonnas, kuulutavad nad välispidi sallivust ja usuvabadust, ent seespidi koondavad nad oma liikmeid sümbolite ja teiste „omade asjade” (nagu „kanooniline territoorium”, territooriumi põlisus, erilised ja põlised suveräänsed õigused jne.) ümber, selleks, et vähendada inimeste lahkumist kogukonnast. Tegelikult on nende eesmärk selles, et liikmed omistaksid neile võimu sõna anakronistlikus mõttes. Kui nad on aga kohalikus ühiskonnas või piirkonnas laiemalt suhteliseks enamuseks, ei hooli nad seisukohtadest, millest peaksid kinni, kui nad oleksid vähemuseks, vaid püüavad selle asemel suruda kõigile peale neile kasulikku eesmärki, tegemata välja sallivusest, austusest teiste vastu või südametunnistuse vabadusest. Kui need nõudmised teoks teha, tähendab see mõistagi seda, et „tervikust” jäävad välja kultuurilt teistsugused, s.t. need, kes eri põhjustel on neist usuühendustest eemal või kelle suhe nendega on puhtvormiline. Toome mõned näited. Kreeka Õigeusu Kiriku ideoloogiline seisukoht on, et olla kreeklane tähendab olla õigeusuline. Katoliku Kirik leiab, et kristlikku identiteeti peab pidama Euroopa Liidu põhiolemusse kuuluvaks osiseks, hoolimata sellest, et 90-ndatel tuli alustada „taasevangeliseerimist”. Näiteks on ka Vene Õigeusu Kirik, kes püüab saada tagasi suveräänseid õigusi, mis tal olid tsaarivõimu aegadel. Nende nõudmistega püüavad usulised organisatsioonid saada jälle avaliku sektori olemuslikeks osisteks ning omandada võimu selles institutsionaalselt kaasa rääkida. Lihtsamalt väljendudes mäletavad nad endist au ja tahavad võimust osa saada. Sellistel puhkudel kasutatakse „enamusrühma” õiguste kaitse väljamõeldud argumenti, ehkki see ei vasta muidugi tegelikkusele. Ent kõige olulisem on, et kui need nõudmised täita, riivaksid nad inimese vabadust ja enesemääramisõigust.

Meie teemat puudutav oluline küsimus on, kas inimõiguste deklaratsioon on küllalt avar tagamaks igasuguseid õigusi või, kui ta seda pole, kas teatud kollektiivseid- või grupiõigusi on vaja institutsionaliseerida või tunnustada. Ühest küljest sisaldavad inimõigused nii üksikisiku kui ka kollektiivi õigusi ja kohustavad neid austama. Teisest küljest peitub kollektiivsete või grupiõiguste tunnustamises ohte. Ausalt öelda pole nendes asjades leitud üldisi sõnastusi ja neid tuleb käsitleda juhtumikohaselt. Ent grupiõigused võivad sisaldada suurt ohtu. Väites, et ta kõneleb teatud grupi nimel ja tegutseb selle parimates huvides ning kasutades õigustusena grupi õigusi, võib keegi üritada kindlustada enesele selles grupis juhtpositsiooni. Vene Õigeusu Kirik on selles suhtes iseloomulik näide: ta nõuab oma traditsiooniliste suveräänsete õiguste tunnustamist vene rahva üle, isegi kui ta teeb näo, et esindab selle rahva tahet (küll ilma viimase selge nõusolekuta). Nõnda püüab ta toetada endisaegseid struktuure ja arusaamu. Taolisi nõudmisi esitades kasutab ta multikultuurilisuse asemel „multipolaarsuse” mõistet kas poliitilisel või üldõigeusu tasandil. Nende kahe mõiste tähenduse vahel haigutab muidugi suur kuristik. Multikultuurilisus tähendab kultuurilise mitmekesisuse olemasolu meie praegustes ühiskondades. Multipolaarsuse mõistet on hakatud hiljaaegu kasutama geopoliitika valdkonnas, tähistamaks vajadust eri jõukeskuste olemasolu tunnistamise järgi üleilmsel tasandil, vastandina ainsale, s.t. USA-le. Vene Õigeusu Kirik on kiriklikus vallas võtnud omaks sama arusaama: ta tahab, et tunnistataks erinevate kirikliku võimu keskuste olemasolu üleilmsel tasandil, vältimaks ainsa võimukeskuse, Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi, tunnustamist, iseäranis primus inter pares’ena (esimesena võrdsete seas). Järelikult kinnitab Vene Õigeusu Kirik, kasutades multipolaarsuse mõistet, et ta austab „teiste rahvaste õigusi” niivõrd, kuivõrd tunnustatakse tema enese „suveräänseid õigusi” piirkondade üle, kus tal vene arusaama kohaselt on kiriklik jurisdiktsioon, samuti vene rahva üle ja piirkondade üle, kus see elab (vt. allpool). Tegelikult taotleb ta sellega rahva esindamist, kindlustades endale traditsioonilise usulise juhtrolli ja püüab oma vaateid kontrollimatult kõigile peale suruda.

*

Vaadelgem seda küsimust veel nii kiriklikust kui ka poliitilisest vaatenurgast.

A. Kiriklik tasand

Kuna selle kohtumise põhiteema on solidaarsus ja õiglus, oleks asjakohane uurida asja võrdluste kaudu. Selline uurimine näitab, et nüüdisaegne õigeusu eklesioloogia on täis eri kihistusi ja sümmeetrilisi kõrvalekaldeid, mis avalduvad mitte üksnes õigeusu eklesioloogilises praktikas kogu tänapäeva maailmas, vaid ka rahvuslike õigeusu kirikute põhikirjalistes dokumentides, nagu me allpool näeme. Ühest kaksiknäitest põhikirjalisest suunitluse kohta piisab, et rõhutada olemasoleva eklesioloogilise probleemi suurust. Sel eesmärgil võiks ära tuua ainult ühe artikli ühest kreeka ja ühest slaavi keelt kõneleva enamusega kirikust, antud juhul Küprose ja Vene Kiriku põhikirjadest, et asetada neid meie küsimuse vaatenurka.

· „Küprose Õigeusu Kiriku liikmeteks on:
- kõik Küprose õigeusulised kristlased, kes on saanud ristimise kaudu Kiriku liikmeteks ja kelle püsiv elukoht on Küprosel, samuti
- kõik Küprose päritolu õigeusulised, kes viibivad praegusel hetkel välismaal.”
(Küprose Autokefaalse Kiriku põhikirja (1980) - § 2).

· „Vene Õigeusu Kiriku jurisdiktsiooni kuuluvad:
- Nõukogude Liidus elavad õigeusku tunnistavad isikud (1988); Vene Õigeusu Kiriku kanoonilisel territooriumil elavad õigeusku tunnistavad isikud (2000), samuti
- isikud, kes elavad teistes riikides ja on vabatahtlikult astunud tema jurisdiktsioon.” (Vene Õigeusu Kiriku põhikiri, (1988, 2000), § 1/3).

Need paragrahvid näitavad kolme peamist ja ühist põhikirjadele iseloomulikku mitte-eklesioloogilist tundemärki:

a) Kiriku jurisdiktsioon hõlmab teadlikult ja põhimõtteliselt inimesi ja mitte ainult maa-alasid. Teiste sõnadega ja ilma pikemalt mõtlemata tähendab kirikliku jurisdiktsiooni kehtestamine inimeste suhtes seda, et see põhikirja punkt annab neile Kirikutele õiguse juba määratluse kohaselt tungida teiste kohalike kirikute kanoonilistesse piiridesse… Samal ajal teame, et autokefaalia, apostel Pauluse eklesioloogia kohaselt, antakse alati teatavale kohale, maa-alale, millel on selged piirid, ainult maateaduslikke tunnuseid arvestades – milleks tänapäeval enamasti on riik omades piirides – ja mitte rahvusele. Nõnda on autokefaalia mõiste oma olemuselt see, mida kohtab Uue Testamendi eklesioloogias, vastandina Vanale Testamendile, kuivõrd viimane samastab valitute koguduse ühe rahvusega. Järelikult hõlmab ühe kohaliku autokefaalse Kiriku jurisdiktsioon kindlat maa-ala ja mitte iialgi tervet rahvust, veel vähem hajalas elavaid inimesi. Nõnda on põhikirjades aga rõhk rahval, mitte „kanoonilisel territooriumil”, mõistel, mida Kirik kasutab ainult enesekaitseks „sissetungijate” vastu kes, omaenda põhikirja järgi, tahavad maksma panna rajaülest (hyperoria) kaasterrritoriaalsust tema „kanoonilisel territooriumil”. Seda tehakse vältimaks välist kiriklikku sissetungi omaenda kiriklikule maa-alale – olgu sissetungijaks mõni teine õigeusu jurisdiktsioon (või teine mitte-õigeusu konfessioon), mis tegutseb samadest põhimõtetest lähtudes, samal ajal kui kirik ise harrastab põhikirjaliselt samasugust kiriklikku sissetungi teiste kirikute kanoonilisele territooriumile.

b) Kirikud, millest oli juttu, kuulutavad oma põhikirjades, et nad ei soovi, mis tahes põhjusel, piirata oma jurisdiktsioonide kehtivust maa-aladega, mis jäävad nende kanoonilistesse piiresse (nagu eklesioloogiliselt olema peaks, sest peale selle, et nad on kohapealsed kirikud, nõuab seda autokefaalsuse põhimõte ise, mis määrab nende kiriklik-halduslikku olemasolu). Selle asemel tahavad nad laieneda väljapoole oma kanoonilisi piire, sest nende põhikirjad annavad neile selleks õiguse. Eklesioloogilises praktikas tuntakse seda kui ametlikku sekkumist (interferentsi) ja eelkõige kui kaasterritoriaalsuse ametlik-põhikirjalist kinnitamist. Teiste sõnadega on see institutsionaalne kiriklik katse kindlustada kaasterritoriaalsust eklesioloogias.

c) Mis aga kõige olulisem – need kirikud, kui nad viitavad maa-aladele, mis jäävad nende piiridest välja, ei tee teadlikult ja sihilikult vahet „hajala” poolt haaratud maa-alade ja teiste kohapealsete kirikute „kanoonilise territooriumide” vahel. Veel enam, kui põhikirjad kõnelevad inimestest, tühistab see põhilise kanoonilise vahetegemise „kanooniliste territooriumide” ja „hajala territooriumide” vahel. Nõnda määratletakse mitte üksnes sisemine kaasterritoriaalsus – sedakorda põhikirja järgi, millest tuleneb mitmepoolne ja rajaülene (hyperoria) mitmikjurisdiktsioon - vaid ka teine iseloomulik eklesioloogiavastane nähtus: üleilmse rahvuslik-kirikliku jurisdiktsiooni mõiste ja praktika. See uudisväljend tähendab, et hakkab kujunema üleilmne eklesioloogia, mis sedakorda piirdub rahvusliku tasandiga, või, õigemini öeldes, toob kaasa arvukate üleilmsete õigeusu rahvuslike eklesioloogiate tekke.

Järelikult toovad Küprose ja Vene kirikute põhikirjad sisse kahese eklesioloogilis-kanoonilise süsteemi nende kanoonilise jurisdiktsiooni kehtestamiseks. Eklesioloogilise mõttes toetub see süsteem sisemisele vastuolule.

· Seesmiselt, kohapealse kiriku piirides, osutavad nad eklesioloogiliselt „kanoonilisele territooriumile”, s.t. territoriaalsusele ja ainu-jurisdiktsioonile.
Ent
· Välimiselt, kohapelase kiriku piiridest väljaspool, taotlevad nad põhikirjaliselt „rajaülest jurisdiktsioont”, s.t. kaasterritoriaalsust ja mitmest jurisdiktsiooni.

See tõsiasi juba iseenesest, oma määratluse järgi, moonutab ja teisendab Kiriku eklesioloogiat ja, lühidalt öeldes, on tulemuseks kiriklik olukord, mis on täis kanoonilisi vastuolusid ja eklesioloogilisi raskusi, ehk, kui lubate, eklesioloogiline segapuder …

B. Poliitiline tasand

Poliitilisel tasandil valitseb Baltimaade kirikute ja Vene Õigeusu Kiriku vahel samuti probleemne olukord, iseäranis rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast. Vene Õigeusu Kiriku põhikirja § 3 kõlab:

„Vene Õigeusu Kiriku jurisdiktsiooni kuuluvad Vene Õigeusu Kiriku kanoonilisel territooriumil Venemaal, Ukrainas, Valgevenemaal, Moldaavias, Aserbaidžaanis, Kasahstanis, Kirgiisias, Lätis, Leedus, Tadžikistanis, Turkmeenias, Usbekistanis ja Eestis elavad õigeusku tunnistavad isikud, samuti
- isikud, kes elavad teistes riikides ja on vabatahtlikult astunud tema jurisdiktsiooni.” (Vene Õigeusu Kiriku põhikiri, (2000), § 1/3).

Nagu näeme, ei ole Eesti selle järgi iseseisev riik, vaid osa Vene Kiriku „kanoonilisest territooriumist”. See tähendab, et teisi Õigeusu Kirikuid seal enam pole ega ole neil õigust seal olla. Sellest seisukohast lähtudes võib mõista meie muret õigluse pärast, sest Vene Õigeusu Kirik ei tunnista usulise üksusena ühtki muud õigeusu kirikut ja, kui veel kaugemale minna, ühtki katoliku ega protestanlikku kirikut selles piirkonnas. Kõik need kirikud asuvad Vene „kanoonilisel maa-alal”. Samuti on see probleem rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, kuna Vene Kiriku põhikiri ei tunnista Eestit, Lätit ja Leedut iseseisvate riikidena, kuna nad on kiriklikus vallas osa „kogu Venemaast” (vsja Rus’). Teiste sõnadega ei tunnista Vene Õigeusu Kirik nende riikide iseseisvust ja omavalitsust nagu seda teeb Vene riik. Ning see on kirjas isegi kiriku põhikirjas! Kuidas on üldse võimalik, et rahvuslik autokefaalne kirik kuulutab iseseisvate riikide territooriumid oma „kanooniliseks territooriumiks” ja kasutab oma ametlikku põhikirja nende alade tagasinõudmiseks ega luba seal teiste kohalike kirikute olemasolu?

Selle küsitava seisukoha tagajärg solidaarsuse ja õigluse seisukohast, samuti praktilisest seisukohast, on väga negatiivne.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia taaskehtestamine 1996. aastal tõi kaasa armulauaühenduse ajutise katkemise Oikumeenilise Patriarhaadi ja Vene Õigeusu Kiriku vahel. Selle lahendas 1996. a. 22. aprillil sõlmitud Zürichi kokkulepe, millega tunnustati nii autonoomse EAÕK kui ka Vene Õigeusu Kiriku Eesti piiskopkonna olemasolu. Vene Õigeusu Kirik pole seda kokkulepet aga kunagi rakendanud. Just seetõttu tuletasin ma meelde valmi suurtest inimestest ja väikestest inimestest – suured võivad kokkulepetest mitte hoolida. Kuna Eesti autonoomset kirikut ei ole Vene Kiriku silmis olemas, pole sel kokkuleppel mingit väärtust.

EAÕK on autonoomse kirikuna olemas 1923. aastast peale ja tema autonoomiatomos taaskehtestati pärast nõukogude-vaheaega 1996. aastal. Praeguseks siis juba pea kümne aasta jooksul ei ole Vene Õigeusu Kirik meid tunnustanud vastavalt oma põhikirjale, sest peab Eestit oma „kanooniliseks territooriumiks”.

Ent väikestel riikidel, nagu ka „väikestel inimestel,” on õigus elada oma maal ja järelikult peab tunnustama ka põlisrahva õigusi. Autonoomne EAÕK tunnustab Moskva Patriarhaadi piiskopkonda Eestis ja käitub nõnda selle suhtes õiglaselt, samal ajal aga ei vastata talle samaga. Kõnelusi nende kahe kirikliku üksuse vahel ei peeta. Meie pool soovib küll läbi rääkida, ent Vene piiskopkond keeldub sellest pidevalt, kuna nende silmis meid olemas ei ole. Ent kõnelused on kohustus „sõsarkirikute,” õigeusu „sõsarkirikute” vahel, vendade vahel samast Kirikust. Taoline keeldumine on tegelikult „suurte ja väikeste” valmi kinnituseks…

Kuid probleem ei piirdu veel sellega. Vene Õigeusu Kirik on tõkestanud autonoomse Eesti Kiriku osaluse rahvusvahelistes kiriklikes ühendustes nagu KEK, KMN ning teistes kiriklikes või poliitilistes organisatsioonides, samuti kõik nende ühenduste suhted temaga. Kõik need organisatsioonid teavad, et me oleme „väikesed”, mitte „suured”… Ei tohi aga unustada, et enne 1940. aastat kuulus EAÕK-sse 20 % Eesti rahvastikust ehk umbes 200 000 inimest, nüüd aga on neid jäänud ainult ligi 20 000, s.t. 2,9 % . Siin on küsimus solidaarsusest ja õiglusest ajaloo ja inimkonna südametunnistusele, kui see südametunnistus ikka olemas on! ...

***

Küsimus, mis on juba kerkinud Balti riikide ja eriti Baltimaade kirikute kohta nende suhetes Vene Kirikuga on järgmine: Mis on see, mis väljendab Kiriku eneseteadvust? Ja mis on see, mis väljendab ühiskonna eneseteadvust?
Ajaloos juhtub sageli, et tegelike olude ja inimlike püüete segunemine sunnib meid endalt küsima ühest küljest seda, mis on ideaali loomus ja teisest küljest, mis on teostatav ja millised on mõlema piirid. Mil määral sunnib ideaali tingimatus meid ajaloost pagema ja mil määral viib kättesaadava seadmine ebajumalaks meid ellu, mis on kaotanud tähenduse? Paremal juhul on nii neil, kes kompromisse teevad, kui ka nende järglastel tarvilikku tõelusetaju, et tegutseda antud ajaloolises olukorras, ent koos sellega ka piisav teadlikkus sellest, et nad on kõrvale kaldunud omaksvõetud ideaalist. Halvemal juhul see teadlikkus puudub, nii et iga valik omandab lõpliku väärtuse, iga tegu õigustatakse ipso facto ja valikuid ega tegusid ei hinnata kiriklike kriteeriumide alusel, mõnikord ka mitte inimõiguste kriteeriumide alusel. See, kui lähedal oleme paremale või halvemale võimalusele näitab, kuivõrd kriitikameeleks kutsutud õnnistus – meie võime elule kriitilise pilguga vaadata, isegi kui me ise oleme selle sees – kannab meis vilja või on ära kuivamas.
Oma püüdes teostada oma kiriklikkust, seda ka ühiskondlik-poliitilisel tasandil, kaldub mõni kirik vahel kõrvale Kiriku muutumatust õpetusest ja praktikast ega ela sellega kooskõlas. Sel puhul oleks parem ja ausam teatada: „Meile on Kirik ühiskondlik-poliitiline ühendus, mitte Kristuse Ihu.” Paljudele tänapäeva kirikutegelastele oleks taolisel kaanoniliste põhimõtete tavaliste määrustega ühele pulgale paigutamisel vabastav mõju: kõik raskused ja vastuolud muutuksid iseenesest vähem oluliseks, sest nad ei seostuks enam Kiriku eshatoloogilise loomusega ega oleks nõnda enam Kiriku teadvusele kohustuslikud. Säärane ümberpaigutamine oleks iseenesest põhjendatud; mis aga ei ole põhjendatud, on selle kasutamine tõstatatud küsimuste vältimiseks. Kui pärast selgub, et meie teadmata oli püss, millest me kedagi tulistasime, laadimata, võib sellest järeldada, et mõrv oli algusest peale välistatud, ent ta ei vasta küsimusele, miks me päästikule vajutasime.
Nende asjade rõhutamine ei tähenda, et me nõuaksime vastuseid oletusel põhinevatele küsimustele, sest vastuseid kõikvõimalikele oletustele, kuidas ajalugu oleks võinud kujuneda, lihtsalt pole. Mida me selliste küsimustega aga teha saame, on see, et me heidame valgust viisidele, kuidas Kiriku eneseteadvus ajaloos kujuneb ja areneb. Peamine pole meie arust see, et me ei kaotaks teed, vaid et me ei kaotaks kompassi…

Küsimus, mille üle peaksime pead murdma neile seisukohtadele? vastust otsides on sama, mille varem esitasime, ainult teiste sõnadega. Milline on siis vastus? Kiriku eneseteadvuse seisukohalt ja tema vabaduse seisukohalt katsuda iga asi läbi oma kõigutamatute teoloogiliste kriteeriumide kohaselt on kurb, et Vene Kiriku näide kordub mõnede teiste tänapäeva põhikirjade puhul: rahvuskirikud, kes (kahtlemata parimatest kaalutlustest lähtuvalt), selleks et näidata oma põlgust kõige vastu, mida nad peavad katseks lahutada põhilist kõrvalisest või Jumalast hoida antule midagi lisada või sealt ära võtta, kuulutavad valjult oma ustavust kiriklikule pärimusele. Vastandina sellele on Oikumeenilise Patriarhaadi seisukoht näide teoloogiliselt tundlikust suhtumisest küsimusse. Ometi ei ole innustus kaanonitest hoidnud Oikumeenilist Patriarhaati kõrvale ökonoomiapõhimõttest lähtuvatest kokkulepetest kiriklikes asjades. Koostöös Vene Kirikuga võtab Oikumeeniline Patriarhaat osa küsimuste kriitilises hindamises, et põhilist välja selgitada. Selle põhjus tundub meile selge ja tähendusrikas. Mõlema patriarhaadi teadvusele, mis on häälestatud Kiriku eneseteadlikkusele, on täiesti selge, et põhimõtteliselt teevad kanoonilised kompromissid halba, ent paljudel juhtudel ei ole teist võimalust. Nad suudavad sellest aru saada, sest nad ei pööra kunagi pilku ajaloolt ja mis veel tähtsam, tänu oma kavatsusele mitte pöörata tähelepanu igale üksikasjale, vaid peamiselt usu kriteeriumidele. Taoline valmisolek koos targa eristusvõimega on see „ventiil”, mis ei lase hindamatul kriitikameelel libastuda suvalisse subjektivismi.

Ma arvan siiski, et see pole siinkohal ainus oluline asi. Mulle on jäänud mulje, et kui viidatakse Kiriku Pärimusele, püütakse kaudselt piirata võimu kasutamist Kiriku poolt, isegi sellist mitteotsest ja vajalikku võimukasutamist, mida me oleme kirjeldanud.

*

On võimalik pidevalt pingutada Kiriku kriteeriumitele ustavaks jäämise nimel keset kõiki neid keerukalt põimunud ajaloolisi olukordi ja eri tõlgenduste sõnastusi. Säärane jõupingutus ei vii alati täielikule edule, kuid me peame siiski püüdma, sest me oleme inimesed (?).
Kiriku kanoonilise pärimuse poolt sõnastatud endastmõistetavad tõed pühade kaanonite loomise ja kasutamise kohta ütlevad järgmist:
„Kõik seda, mida tehakse harva, tulenevalt ökonoomia-põhimõttest (viide!), takistavate asjaolude või halva kombe tõttu ehk lühidalt öeldes kaanonite vastaselt, ei saa pidada Kirikus seaduseks, kaanoniks ega eeskujuks… Vastupidi, kui pole enam põhjust ökonoomiaks või takistav asjaolu on kadunud, on kaanonid jälle jõus. Midagi, mis on vääralt otsustatud või kirja pandud, ei jõusta kaanon, seadus, aeg ega komme…” VIIDE (The Rudder (Tüür – traditsiooniline kaanonite kogumik seletustega) lk. xix, viide § 9 ja 14.
Säärased endastmõistetavad tõed, mis on ilmselgelt kokkuvõte sellest, kuidas Kirik mõistab, tunnetab ja näeb kaanoneid, on esitatud lühidalt, ilma pikema teoreetilise läbikatsumise ja uurimiseta, ent nad suudavad siiski osutada olulisele kohustusele: püüelda kaanonite „mõtte” poole, teha kindlaks igaühe ajaloolise matriits ja tegema vahet ajaliku ja püsiva vahel Kiriku elus. Kui uurija soovib võtta kanoonilist pärimust tõsiselt ja tungida sügavamalt tema loogikasse, võib ta näha, et nende tõdede poolt tõmmatud eraldusjoon ei jookse mitte ajalooliste asjaoludega seotud lahenduste vahel („mida tehakse harva, tulenevalt ökonoomia-põhimõttest, takistavate asjaolude või halva kombe tõttu”) ühest küljest ning ajatute, ajaloo ja tema seatud piirangute poolt kammitsemata („Kirikus seaduseks, kaanoniks ega eeskujuks”) põhimõtete vahel. Kiriku silmis ei ole ajalugu mitte langemine, vaid midagi, mille Jumal-Sõna on omaks võtnud, ruum, milles jumalik ettehool tegutseb ja inimkond sellele vastab. Miski, mida Kirik teeb või loob, ei ole ajaloost lahutatav. Vahe jookseb kahe ajaloolisuse vahel: asjade normaalse seisu kohta käivate määruste ja erakorraliste olude kohta käivate vahel. Mõlema ülesanne on anda Jumala rahvale (kes lakkamatult rändab läbi ajaloo, jõudes tihti tundmatutele maadele) selge suund kätte ja aidata määrata õige kiirus, mis aitaks sel rahval kasvada Kristuse Ihuna, mitte laguneda laiali igaüks oma rajale. Väga oluline on tundlikkus „harvaesineva”, „ökonoomiast tuleneva” ja „takistavatest asjaoludest tuleneva” täpsel määratlemisel – mitte selleks, et kujutada ajalugu millegi halvana, vaid selleks, et mõista, et kui erinevaid lahendusi tingivaid ajaloolisi olukordi (ajalikku külge) mitte tähele panna või alahinnata, muutub küsitavaks ka see, kas suund on ikka selge. Kaanonid „on jõus”, kui erakorralisi asjaolusid enam ei ole, mitte seepärast, et me siis astume jälle ajaloolisse tühimikku, vaid seepärast, et me pöördume tagasi ajaloo seisukohalt normaalse ja ettearvatava juurde.

*

Kiriku praktika on püüdnud näidata, et vabaduse piiramine – isegi kui see tundub paratamatu – on Kiriku elus ajutine, mööduv nähtus. Ajaloolise tegelikkuse ja kiriklike lahenduste vastavus on eluliselt oluline (sest kaanoneid kohandatakse erinevatel juhtudel selleks, et kindlustada Kiriku õige suund ajas ja ruumis). Mil määral ja mis asjaoludel võib meie tõlgendamine aga muutuda matriitsiks ideoloogiate jaoks – s.o. kujutelmaks, mis on loodud igasugust tegelikkust arvestamata ja mille kohta ei saada arugi, et nad on tegelikkusest lahus? Teiste sõnadega, kas on olemas varjatud oht väära maailmamõistmise kasvatamiseks, mis ei vasta tegelikkusele?
Esiteks on selle põhjus teabe puudumine ega tegelike olude tundmise võimatus. Selline teabepuudus võib olla põhjus ka siis, kui ta on teatud teoloogilise suhtumise tagajärg (vrd. Vene Õigeusu Kiriku valikuid – milliseid?) – põhimõtteline ükskõiksus ajaloo vastu või veendumus, et Kiriku otsustel pole midagi pistmist ajalooliste asjaoludega. Seda liiki suhtumine vastab sellise ideoloogilise väära maailmamõistmise tüübile, mille järgi – vastavalt Mannheimi tüpoloogiale – on isik tõesti võimetu nägema oma mõtete ja tegelikkuse vahelist kokkusobimatust just nimelt seepärast, et kogu tema mõtteviis välistab selle kokkusobimatuse leidmise. VIIDE 2 (vt. Karl Mannheim „Ideology and Utopia: An Introduction to the Sociology of Knowledge… „Ideoloogia ja utoopia” Mannheimi ideoloogilise puudulikkuse kolm tüüpi puudutavad iseäranis ajaloolise tegevuse irdumist ideoloogiast, mis peaks seda õigupoolest määrama. Nad valgustavad aga ka laiemalt küsimust, kuidas kujuneb väärteadvus(?). Vt. ka lk-d 84-86 ja 94.)
Küsimused, mis Kiriku eneseteadvust eriti vaevavad, tõusevad üles hiljem, kui ajalooline mosaiik on juba kokku pandud. Milline peaks olema kirikuliikme suhtumine, kui selgub, et see, mille me võtsime oma järelduste ajalooliseks aluseks, ei pea tegelikult paika? Nagu nägime, puutume kokku säärase olukorraga hetkel, kui avastame, et tegelik olukord Baltimaadel erineb sellest, mida ta oli viiekümne nõukogude-aasta jooksul (1940/1941-1991). Me ei tõstata seda küsimust selleks, et mõista kohut kunagiste kirikutegelaste üle, kes selle olukorra põhjustasid, - kaugel sellest - või et ära arvata, mida nad võiksid öelda, kui nad veel elus oleksid, vaid selleks, et ärgitada meid mõtisklema selle üle, kuidas meie praegune kiriklik teadvus tegelikkust käsitab.
Tundub, et on kaks võimalust, mitte aga lõplikku lahendust. Mõlemad valmistavad pinda ette lahenduseks, mis võtaks täiesti arvesse 1991. aasta järgset ühiskondlik-poliitilist tegelikkust Eestis. See tähendaks, et valmi „suur inimene” lepiks rahulikult „uue maailmaga”, mis tema ees avaneb, ilma et ta satuks paanikasse tuttava maailma muutumise pärast, ja hakkaks tegema loovalt tööd, et viia oma usu kriteeriumid uue tegelikkusega kooskõlla. Teine võimalus on, et „suur inimene” hakkab mõtlema „variserlikul” kombe. 3 VIIDE (Vrd. Mannheim op. cit.). See tähendab, et ehkki tal on võimalus avastada oma ideede ja tegeliku ühiskondlik-poliitilise olukorra vaheline kokkusobimatus, tõmbab ta ometi oma silmadele katte peale.
Tegelikus elus on muidugi kaheldav, kuivõrd need võimalikud reaktsioonid ilmnevad selgel ja lahjendamata kujul. Oluline on aga valmisolek kohata igal ajahetkel tegelikkust. Selle suhtumise eeskujuks on Jumal-Sõna lihakssaamine, Tema astumine langenud maailma tegelikkuse keskele, nüüdishetke, milles inimene parasjagu elab. Ajaloolane John Lukacs on avaldanud seisukoha, mida võib iseloomustada loovalt lootusrikkana oma otsekoheses realismis:
„Vastupidi „teaduslikule” pettekujutlusele ei ole ajaloo uurimises ega kirjutamises lõplikke tulemusi. Ja ajaloo eesmärk ei ole enamasti mitte ühe ajajärgu sündmuste täpne kirjeldamine, vaid probleemide ajalooline kirjeldamine ja mõistmine… - sest kuigi minevikku pole võimalik tunda täiuslikult ja lõpuni, on meie võimuses siiski teda põhjendatult õigesti tunnetada.” VIIDE 4 (John Lukasc. „The Hitler of History” New York, toim. Alfred A. Konopf 1997, lk. xii.
Näib, et sedalaadi suundumus sisendaski selle vaatenurga Baltimaadega seotud küsimustele.
Kui tohin end korrata, ütlen veel kord: Peamine pole see, et me ei kaotaks teed, vaid et me ei kaotaks kompassi…

+Arhimandriit Grigorios Papathomas
Püha Platoni seminari dekaan

Viin 26. November 2005.a

Tagasi sisukorda