Konstantinoopol – uus Rooma ja Oikumeeniline Patriarhaat

“Konstantinoopol on müsteerium” kirjutab Olivier Clément oma raamatus, mis kirjeldab vestlusi patriarh Atenagorasega. “Keiser Constantinus tahtis asutada mitte teist, vaid uut Roomat. Ta tahtis näha Roomat, mis võtaks vastu ristiusu ja mille teenistuses oleks samas kreeka-ladina kultuur… See pidi asuma kreeka allikatele lähemal, olema parem, kui ladina Rooma, mis oli Lääne keskus.” Seepärast sai Konstantinoopolist kirikute viljakas ema. Ja tema meelevald põhines üleilmsete kirikukogude pühadel kaanonitel ning sai nende poolt kinnitatud. (II kirikukogu 3. kaanon; IV kirikukogu 28. kaanon ja Trullo kirikukogu 36. kaanon).

“Üleüldse on tema see, kes väljendab kohalike Kirikute ühtsust. Osaduses temaga saab see ühtsus ilmseks Õigeusu Kiriku – üheainsa, kogumaapealse ja apostliku Kiriku ihus, mille peaks pole ei keegi muu kui Jeesus Kristus, ja Temas, Kiriku ainsas peas, on kogu usk koos omas täiuses.” (Patriarh Atenagorase ringkiri õigeusu pühapäeval 1950).

See Uus Rooma astus esirinnas vastu suurtele eksiõpetustele. Igal ajal on ta säilitanud ja hoidnud tõelist usku; ta on tänapäevani õigeusu maailmas tõe ja kirikukorra (taxis’e) hoidja.

Uus, mitte aga teine Rooma! Kristuse Kiriku aeg ei näe välja nagu selle maailma aeg, mille puhul iga aastasadat mõjutab suhtelisus ja ajalikkus, kuna kõike moonutab inimese langemise ja patu karm tegelikkus.

Sellised mõtteavaldused, et võib olemas olla ka kolmas Rooma (nagu oleks kõigepealt olnud esimene ja siis teine), on mõeldud ainult auahnete kavade rahuldamiseks, millel pole midagi pistmist Kristuse Kirikuga. Kristlik ilmutus ei tunne midagi säärast; tema põhisisuks on selle maailma ots ja Jumalariigi tulek.

Hoolimata oma arvukate märtrite valatud verest ja märkimisväärsetest teenetest ristiusu hoidmise ning kristliku maailma ühendamise alal, jäi vana Rooma ühel päeval omaenda tahtel välja õigeusutunnistuse ruumist. Oma piiritus tarkuses oli aga Issand seadnud nõnda, et õigeusklikele jäi alles uus Rooma, mis aitab säilitada õigeusu maailma kiriklikku ühtsust, millel pole aga maapealse ülemvõimu.

Sellega on peamine öeldud.

Ei tänapäeva olud, ei arvuline ülekaal, ei kultuuripärand, ei rahvuslikud huvid ega mingi muu selle maailma kiusatustest sündinud põhjendus või sundida muutma Kiriku elu ja kiriklikku korraldust.

Kuna Kirik on Kristuse ihu, kuna Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8), kuna selles ihus seesama Jumal teeb kõike kõikides, jagades igaühele oma eriosa (1Kr 12:6,11), ei ole mingit põhimõttelist vahet esimeste aastasadade Kiriku ja Kiriku vahel tänapäeval: Kristus, kes on Pea, on alati seesama, nagu apostel Paulus selgelt ütleb.

Ka pühad kaanonid, mis määravad kindlaks Konstantinoopoli rolli ja koha õigeusu maailmas, kehtivad ju ikka, ning neid ei või muuta lihtsalt aja maitset või hetke vajadusi silmas pidades. Nad peegeldavad järjepideva Kiriku katkematut Pärimust, mis on üles ehitatud Kolmainu salasuse eeskujul, ja mis püüdleb ainsas Tões meie elu täiuse poole Kristuses.

Seepärast, kuni Konstantinoopoli Kirik jagab ustavalt tõesõna, ei luba ükski põhjendus mõnel teisel kohalikul Kirikul taotleda tema eestseisja kohta ega seada kahtluse alla neid kohustusi, õigusi ja austusavaldusi, mis talle kuuluvad. Iga kord kui selle vastu eksitakse, peab Konstantinoopoli patriarh taaskindlustama oma kohta ja rolli õigeusu osaduskonnas, mille eestseisjaks ta on oma seisuse poolest oikumeenilise patriarhina.

Peab veel lisama, et kanooniline pärimus ei paku välja mingit muud võimalust kui see range eklesioloogiline kord, isegi kui seda tänapäeval pidevalt naeruvääristatakse ja Konstantinoopoli patriarh peab tänu oma seisusele seda korda valvama, hoidma ja hoolitsema tema elluviimise eest.

“Oikumeeniline patriarh on Õigeusu Kiriku piiskoppide seas lihtsalt esimene võrdsete hulgas, tal pole sellist haldusõigust, nagu on Rooma-katoliku Kiriku peal. Tema ülesannete hulka kuulub eeskätt kohalike Kirikute ühtsuse kooskõlastamine ja väljendamine. Tal on ka mõningad vaimulikud eesõigused ja õigus nimetada kirikupea asemikku juhul, kui mõnel teisel kohalikul Kirikul pole võimalik valida või üles ehitada omaenda kiriklikke struktuure tagakiusamiste või sobivate inimeste puudumise tõttu või muudel põhjustel. (Patriarh Bartolomeus ajakirjas Plerophoria, Ateena, mai-august 1999).

Viimase märkuse kohta võib tuua kaks hiljutist ja konkreetset näidet: Albaania ja (ärgu keegi pahaks pangu!) Eesti Kirik.

Nüüd, kui meie pühade isade Johannes Kuldsuu ja Gregorius Jumalasõnaõpetaja kallid säilmed puhkavad jälle seal, kus oli nende patriarhiiste, on hea meelde tuletada, et ainult Kristus on täiuslik ja Tema on Kiriku ainus Tõde. Kõik pinged ja vastuolud, mis Kirikus tekkivad, ei puutu tema loomusse, nad peegeldavad enamasti ikka inimeste nõrkusi. Isegi meie suurimad pühakud on teinud vigu. Mitte seepärast, et nad on pühad, vaid seepärast, et nad on inimesed. Nemad pole pühitsejad; pühitsemisvägi antakse neile eluandjast armust ja Jumala toimimise läbi hoolimata nende inimeste vigadest ja puudustest. Sama kehtib ka Kiriku elu kohta siin maailmas.

Olivier Clément kirjutab, et on olemas Konstantinoopoli salasus. Mis minusse puutub, siis ma tervitan seda austuse ja ustavusega, kasutades ingli sõnu Ilmutusraamatust: “Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust” (Ilm 2:19).

+ Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Märkused:

* - “See (Kolmanda Rooma) teema kerkis üles 16. sajandil, viimsepäevaootuse levides pärast Konstantinoopoli langemist, ning on selgelt hukka mõistetud Moskva kirikukogudel 1666-1667.

** - Konstantinoopoli patriarh sai kirikliku tiitli “oikumeeniline patriarh” esimest korda 6. sajandil. “Põhjuseks on, et Konstantinoopol kasutab otsest vaimulikku ja halduslikku jurisdiktsiooni kõigis kiriklikes piirkondades” tema kiriklikul alal, mis on määratud ajalooliselt ja kanooniliselt. Õigeusulised teavad hästi, et see ei anna Konstantinoopolile mingit ülemaailmaset jurisdiktsiooni, nagu Läänes tavaliselt mõistetakse kanoonilist tiitlit “oikumeeniline”. (Vassilios Stavridis ja Gregorios Papathomas ajakirjas Istina artiklis “Konstantinoopoli Patriarhaat”. Pariis 1995/4, lk. 357 ja 370-375).

Tagasi sisukorda