ÕIGEUSU KIRIK JA EUROOPA ÜLESEHITAMINE PEIBUTIS VÕI TEGELIKKUS?
( teoloogiline mõtisklus )

Me teame, et Euroopa – mille sünnikohaks Rooma ja kristlik ladina kultuur -, jaguneb alates XVI sajandist protestantlikuks põhjaks ja roomakatoliiklikuks lõunaks. Samuti on olemas hellenistlik-kristlikku päritolu Euroopa, mis allus aga pikemat aega võõrastele jõududele - türgi impeeriumile ja nõukogude impeeriumile. See teine Euroopa on õigeusklik Euroopa.

Õigeusklik Euroopa on olemas vaatamata sellele, et teda Läänes vähe tuntakse. Tänaseks on selge, et vaatamata välistele ilmingutele ja hetke tendentsidele on kristliku kultuuri kahekordne alge (ühendan mõttes kreeka ja ladina pärandi) Euroopa ühtsuse ajalooliseks teljeks. Euroopa pole mõeldav kreeka filosoofiata, rooma organiseerituseta, juudi pühakirjata ja ristiusuta. Eitada seda pärandit, varjata kristluse tähtsust, see tähendab eitada endastmõistetavust. Õigeusklikud rahvused, mis nüüdsest kuuluvad Euroopa Liitu, peaksid seda meenutama 4. oktoobril, mil öeldakse viimane sõna Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projekti kohta, mille töötas välja Euroopa tuleviku konvent Valéry Giscard d’Estaing’i juhtimisel.

Peatuksin sellel küsimusel natuke pikemalt. Mis võiks veel olla meie Kiriku eesmärk Euroopas kui mitte õigeusu eluviisi väärtustamine, tema liikmetena ühiskonna ümberkujundamine lähtudes ortodokssetest põhimõtetest? Ühtne Euroopa ei teki üksnes ühtlasest majandusarengust ja ühisest kaitseprogrammist. Olles peamiselt hõivatud majanduse edendamisest mitmekordistavad Euroopa ühiskonnad õigusi ja arendavad kompleksset juriidilist süsteemi unustades täiesti, et teiste õigused tähendavad neile kohustusi. Sellesama õiguse õitseng on vastuolus nõrgeneva kodanikuvastutusega, teisisõnu demokraatia endaga. Seega on endastmõistetav, et Euroopa ülesehitamiseks on vajalik ka sotsiaalpoliitika, mis toetub rahumeelsele ja viljastavale koostööle euroopa rahvaste vahel. Poliitika, mille aluseks on ühelt poolt kultuuriline vajadus - inimestevaheliste suhete ja erinevate rahvustraditsioonide mõtestamine - , teisalt vaimne.

Siinkohal peab õigeusu kirik (ja mitte üksnes tema) oluliseks ära märkida, et õigus rajaneb visioonile inimesest kui vaimsest olendist. Valencias (Hispaanias) 1966. aastal peetud oikumeenilisel kohtumisel Euroopa üle toetasin ma mõtet, et me peame vähem laskma end segadusse ajada loomuliku õiguse kontseptsioonist ja sellele eelistama visiooni inimesest Püha Kolmainu kujuna. Endastmõistetavalt ei tule õigusteadusse suhtuda üleolevalt. Õigus rajaneb inimesest lugupidamisel, aga tähelepanuväärt on, et tegemist on inimese ja mitte indiviidiga. Sõna inimene nagu me seda siin mõistame, tähistab elust osasaamist armastuse läbi, lähtudes meie eksistentsiaalsest prototüübist, milleks on Püha Kolmainus, Jumal, kes on Armastus.

Indiviid on uhkus ja ahnus, ahastus ja surm. Inimest iseloomustab Kristuses ja Pühas Vaimus eelkõige suhe Jumalaga ja teiste inimestega. Paavst Johannes Paulus II selgitab apostellikus manitsuses Ecclesia in Europa, et Kolmainu müsteerium võib anda “olulise panuse aitamaks luua struktuure, mis – eeskujuks ja mõõdupuuks suured evangeelsed väärtused - edendavad kontinendi erinevate rahvaste elu, ajalugu ja kultuuri”. Kõik need väärtused on suurepäraselt sõnastatud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu preambulas, mis sätestab, nii igaühe eraelus kui ka kollektiivsete suhete puhul, et “taasühinenud Euroopa …kõigi oma elanike hüvanguks, kaasa arvatud kõige nõrgemad ja puudustkannatavamad…ja…rahu, õigluse ja solidaarsuse eest kogu maailmas”.

Võttes aluseks eeltoodu, muutub Kolmainu müsteerium õigesti mõistetuna Euroopa ja kogu inimkonna elu esmaseks lätteks, sest oma sisimas teab iga inimene, et ta pole üksnes selle maailma nähtus. Siin ühtivad kogu avatud humanistlik mõtteviis ja pikk kristlik traditsioon, millesse kõik kirikud on andnud oma panuse ja milles õigeusklik teoloogia ja filosoofia osaleb võrreldamatu jõulisusega. Sellele vihjab Christos Yannaras, kreeklasest õigeusu teoloog, öeldes, et vaba vaimne ühtsus (mida kirikud peavad esimestena üles näitama) on kogu ühiskonnale kutse, kutsumus ja veel enam – võimalus ühtsusse nakatumiseks.

Meie kutsumuseks on seega toetada Euroopa ülesehitamist mitte majanduslikuks ühiskonnaks, mis ühtlustab altpoolt inimesed ja rahvad, vaid vaimseks ühiskonnaks, kus rahvuslik ja universaalne ei vastandu ning milles diplomaatia esmaseks missiooniks on rahu tagamine, tööl loovus, majandusel inimarmastus. Selles perspektiivis võib oikumeeniline teoloogia anda tõuke Kristusele ja Pühale Vaimule keskenduva vaimse antropoloogia ja kosmoloogia järkjärgulisele väljatöötamisele, mis aitaks vältida majanduse eemaldumist sotsiaalse keskkonna vajadustest ja kindlustada tema toimimine lähtudes inimesest. Lõpetuseks, ükski sotsiaalne süsteem või poliitiline režiim (ja see oli kindlasti kommunistliku ideoloogia kokkuvarisemise põhjuseks) ei püsi ilma eshatoloogilise visioonita – s. o. ilma visioonita viimsetest asjadest, mis kuuluvad lõplikult vaid Jumalale.

Seega võib üksnes põhjalik tegelemine eshatoloogiaga lõpliku tegelikkusena elu näol Jumalas ravida inimkonda rahulolematusest. 1994. aasta aprillis ütles o
oikumeeniline patriarh Bartholomeus Strasbourgis Euroopa Parlamendis, et “sotsiaalne dünaamika, mis saab olema progressi aluseks, sünnib kui inimese suhted maailmaga ja oma vendadega omandavad uue tähenduse”. Patriarh Bartholomeuse arvates sisaldab enamik probleeme, millega meie ühiskonnad maadlevad, meile kõigile ja iseäranis meie Kirikule teoloogilisi väljakutseid. Peame olema veendunud Kiriku ühtsuse kõikvõimsuses, milles prioriteet on eksistentsiaalsel ja evangeeliumi algsel sõnumil inimesele.

17. kohtumisel “Inimesed ja religioonid”, mis leidis aset Sant’Egidio vennaskonna eestvedamisel Aix-la-Chapelle’is 7. septembril, kuulutas Konrad Raiser Kirikute Maailmanõukogust: “Religioon on olnud otsustava tähtsusega euroopaliku identiteedi kujunemisel ja seetõttu tuleb ka täna rõhutada tema aktuaalsust vaatamata kasvavale ilmalikustumisele.” See on meile, kes me kuulume Põhja-Euroopasse, otsene väljakutse. Tõepoolest, esimest korda õigeusklikule Eestile ja võib-olla ka Soomele on tekkinud võimalus heita pilk meie kontinendi arengule tervikuna, olles ühel või teisel moel kohustatud vastu astuma ilmalikustumisele, mida üha enam ülistatakse liikmesriikides. Ilmlikkus on see sfäär, mille vahendusel me saame avalikkust teavitada religioosse sõnumi olemasolust, võttes arvesse, et Kirik ei saa samastuda ega täielikult liituda ajaliku eksistentsi ühegi olemasoleva struktuuriga.

Välja arvatud suurte õigeusu traditsioonidega maad Euroopas, näiteks Balkani regioon ja Kreeka, eelistavad Euroopa riigid selgelt “ilmalikkuse-neutraliteedi” põhimõtet, mis näeb ette võrdset suhtumist kõikidesse religioonidesse, et võimaldada igaühele neist õitseng.

On selge, et rahvuste jaoks Ateenast Moskvani on suhted kiriku ja riigi vahel veel tänapäevalgi raskelt määratletavad ja et nende jaoks on siin raske leida õiget vahekorda lähtudes vaid kristliku Lääne pakutud ilmalikkuse mudelist. Siinjuures tuleb tunnistada, et lõhe kaasaegse Euroopa ja õigeuskliku maailma vahel tekkis just Ida ja Lääne erinevast arusaamast religioosse ja ilmaliku võimu suhetest.

Mulle näib, et meie Kirikutele Eestis ja Soomes, mis moodustavad Olivier Clément’i järgi koos väikeste ja keskmiste riikidega Balti merest Musta mereni nn. “kolmanda Euroopa”, mille üle on võimutsenud impeeriumid, on praegune aeg kultuuriliselt ja religioosselt mitmekesisem. Võib-olla on meie kutsumuseks oikumeenilises maailmas ära hoida religiooni ja poliitika segunemise risk. Võib-olla on meie kogemused heaks lähtepunktiks, et pakkuda lahendusi võimaliku lahkheli puhul, milleks võib saada küsimus kirikute kohast ühiskonnas nendes Euroopa riikides, kus meie Kirikud omavad tugevat positsiooni.

Pöördugem tagasi ilmalikkuse küsimuse juurde! Vaimse ja ajaliku mõõtme eristamine ei keela omada ühiseid kokkupuutepunkte. Igal religioonil on midagi öelda teemade kohta, mis puudutavad poliitikat ja moraali ning ühiskonna organisatoorset külge. Need, kes väidavad vastupidist, ei kõhkle mobiliseerida religioosseid võime, et endale vajadusel toetust saada. Meie jaoks ei tähenda poliitiline vastutus poolehoiu või vastumeelsuse väljendamist mingile režiimile, vaid kohustust säilitada vabadus järgida meie Issandat ja mitte inimesi. Sellest tulenevalt ei saa religiooni pidada vaid privaatsfääri kuuluvaks ja nõustuda tema eiramisega avalikus sfääris. Säilitagem valvsus oma käitumises, et hoida ainsat tegelikkust, mis annab väärtuse maapealsele elule – pühade osadust -, mis on ainsana võimeline muutma maailma, kuna vaid läbi jumaliku armu võib saavutada nii tsivilisatsiooni kui ka ühiskondade teisenemise. Tahame seda või mitte, aga meie noored põlvkonnad pooldavad liberalismi. Meile jääb võimalus pakkuda neile teistsuguseid väärtusi ja eetikat. See võib saada võimalikuks vaid juhul, kui me arendame suhteid riikidega ja loome endale identiteedi, mis ei lähtu tingimata vastandusest.

Näib, et kätte on jõudnud aeg, mil peame mõtlema, kuidas on võimalik siinsest erinevalt läheneda ja esitleda oma teoloogiat läänemaailmale, mis on rohkem kui kunagi varem avatud kõikidele vaimsetele mõtteviisidele ja seda eelkõige tehnoloogia võimetuse tõttu lahendada inimese eksistentsiaalseid probleeme. Lääne vaimse seisundi kõikumine on sedavõrd suur, et vajab kristliku Ida tuge. Meie teoloogilised lähtekohad jumalikele energiatele, inimese jumalikustumisele, keskkonnakaitsele ja säästlikule arengule, loodud maailma uuenemisele, Kristuses, ei tulene skolastikast ja ei rajane dualistlikule kontseptsioonile inimesest ja Jumalast või moraalsele kontseptsioonile inimesest nagu see on ladina maailmas. Meie lähtekohad on liturgilised ja müstilised; nad rõhutavad jumalik ja inimliku ühtsust, inimese ja Jumala ontoloogilist liitu. Meie teoloogia vaimsed väärtused on kõigi jaoks. Nendest aimub teistsugune olemisviis, eetos, millele annab sisemise jõu ja rõõmu Ülestõusmine. Absurdne oleks mõelda, et Õigeusk vastanduks Lääne - Euroopale hetkel, mil kõikjal maailmas, nii Idas kui Läänes väärtustatakse liigselt materiaalset progressi ja kus meie ühiskonnad on üha enam allutatud ohjeldamatule liberalismile, mis orjastab inimolendit ja kahjustab vaimset elu. Aga sel sõnumil on väärtus vaid meie Kirikute sisemuses toimuva kristliku elu võimsa uuenemise kontekstis.

Kristliku kogukonna vaimsus on kahetasandiline. Kõigepealt on see Kirik Kristuse ihuna, mille moodustavad järgmised elemendid: pühakiri, liturgia, sakramendid (salasused), katehhees ja selle sisemised ühendavad tegurid, teisisõnu kohalik kogukond, kõik kohalikud kirikud ja lõpetuseks ülemaailmne Kirik. Teine tasand puudutab nende inimeste lõpmatut mitmekesisust, kes otsivad Jumalat palves ja askeesis, mis on tõendiks isiklikust vabadusest ja dünaamilisest protestist automatiseerunud majanduse vastu, lähtudes inimese tegelikest vajadustest.

Nende kahe tasandi aluseks on vaimne reaalsus. Esimeses domineerib sotsiaalne lähenemine, mis rajaneb ühiselule. See on vaimse kogukonna ehitamine, mis leiab oma tee ja õigustuse rahva usulise liikumise ja heategevuse näol. Teine suund lähtub igaühe siseelu maksimaalsest keskendatusest; selle aluseks on tagasipöördumine enese juurde, sisemine muutumine.

Enamus meist aktsepteerib mõtet, et Lääne-Euroopa jaoks on kristluse saatusega seotud küsimused selged, et Kirik on enam või vähem kasulik sotsioloogiline reaalsus, kuna Jumal on surnud ja valitseb ilmalik humanism – tegelikkuses sageli ateistlik ja religioonivastaselt häälestatud -, muutes inimese abstraktseks indiviidiks, kes allub riigi bürokraatiale, mis on sageli anonüümne. Aga siinjuures võib küsida, kas me oleme ikka eneses nii kindlad nagu me seda väidame?…Iseenesest mõista on agnostitsismil ja ateismil oma koht meie ajastu kultuuris, aga võib kindlalt väita, et on ka tõelist vaimset otsimist; kes julgeks väita vastupidist? Ja on ka kategooria, millest keegi ei rääkinud kümmekond aastat tagasi ja mis tagandas võitleva ateismi - see on “ilma religioonita” inimesed. Kas poleks siinkohal õigem asendada “uskmatud” “vähese usuga” nagu teeb ettepaneku kirjanik ja ajakirjanik Françoise Giroud ühes oma viimastest raamatutest, mille pealkiri on Me ei saa olla kogu aeg õnnelikud? Meie ülesandeks on luua tingimused, et edastada evangeeliumi sõnumit selle vastu täielikku ükskõiksust ülesnäitavatele kaasmaalastele. Nende ükskõiksus avaneb tühjusesse. Meie ülesandeks on leida sõnad, et väljendada õigeuskliku teoloogia olemust, milleks on pühitsemine, milles mõte selgineb müsteeriumi läbi, teiste sõnadega elu ja surma küsimuste ja kurja üle järele mõeldes.

Ajal, mil toimub Euroopa ülesehitamine ja ühinemine peab õigeusklik mõistma läänemaailma raskusi ja ahvatlusi. Ta ei või neist ringiga mööda minna ega neid ignoreerida, kuna tema ülesandeks on loovust kasutades omandada kogu see Lääne kogemus, mis rajaneb kartustele ja hirmudele. Nagu seda on suurepäraselt väljendanud Dostojevski, tuleb meie õlgadele asetada kogu Euroopa ängistuse raskus. Ja mitte üksnes asetada, vaid vastavalt meie suutlikkusele seda kanda leebelt ja ilma upsakuseta.

Läänemaailm, mille ees ja rüpes õigeusk on kutsutud olema tunnistajaks, on avatud kõikidele perspektiividele. Selles seisneb oikumeenilise liikumise tähtsus. Õigeusu teoloogia, suhtudes oma missiooni usaldusega ja eelarvamusteta, võib olla eeskujuks, näidates, et Kirikute ühtsus ei saa täielikult teostuda väljaspool katoolset ja apostellikku traditsiooni puhtana ja muutumatuna, vaid ajaga kaasas käies ja pidevas arengus. Selles perspektiivis, lähtudes katharsise nõudest ja meie kirikuisade teoloogia tundmisest, võib õigeusklik mõte avardada läänemaailma suurte müstikute kogemust ja kaasaegset katoliiklikku teoloogiat Põhja-Euroopa regioonis, selle asemel, et proovida jätkuvalt kohandada oma käitumist üksnes reformistlike maade või “dialektilise teoloogia” mallidele. Õigeuskliku maailma uuenemine on vajalik eeltingimus, et leida lahendus oikumeenilisele probleemile.

Tunnistagem seda ausalt. Lääne kirikud töötavad, samal ajal kui meie enamasti vaikime. Läänemaailm ei kaota kunagi silmist ajaloo vaimulikku tegelikkust, tema hoiak sellesse on vastutustundlik ja tähelepanelik, ta ei lakka mõtisklemast ja dialoogi pidamast oma kristlike lätete üle.

Mõistagi, õigeusu pärand kaasaegsele maailmale on vajadus pühakirja, liturgia, askeesi ja teoloogia orgaanilise sünteesi järele. Iseenesest mõista on ta meile andnud kontseptsiooni vastastikusest teenimisest Kristuse ja Püha Vaimu, sakramendi ja vabaduse vahel. Tema edastas ka maailmale arusaama Jumala kõikvõimsuses sisalduvast nõrkusest, kuulutuse Jumala ristilöömisest, et jumalikustada inimene. Ta tuletab meelde, et kristluse “vertikaalne” ja “horisontaalne” mõõde on lahutamatud ja et “venna sakramendil” poleks mingit tähendust väljaspool “altarisakramenti”, kuna üksnes armulaua-liturgia läbi täiustub ja tekib vaimu “õige tunnetus”. Ta tuletab meelde, et dogma pole aegunud sundus, vaid Jumala kummardamise instrument, kiidulaul mõistusele.

Selleks, et kirikuisade pärandit taaselustada, peab ta avanema Lääne mõjudele. Nikolai Losski, õigeusu teoloog, kirjutas mõned aastad tagasi: “Käesoleva ajani oleme me pigem rõhutanud läänemaailma rikutust ja selle ohte.” Senine suhtumine tuleb nüüd asendada positiivse hoiakuga, mille eesmärgiks on mõista ortodoksselt positsioonilt mõningaid väärarenguid, pidades iseäranis silmas konteksti, milles nad Läänes avaldusid.

See õigeusu-sisene uurimustöö ja Lääne traditsiooni ümberhindamine täiendavad üksteist. Ja neid pole võimalik teostada ilma raske ja pikaajalise vaevanägemiseta, ilma “surmaotsuseta” teatud minevikule, millele me harilikult viitame ja mille pärandisse me suhtume ilma kriitikata.

Jääb küsimus natsionalismist, integrismist ja fületismist, millest viimase mõistis meie kirik hukka XIX sajandi keskel kui paganluse ilmingu. On selge, et need on ohud, mis varitsevad pidevalt meie õigeusklikke ühiskondi. Kas me võime öelda, et oleme saavutanud täieliku immuniteedi nende suhtes Põhja-Euroopas? Pilguheit Eesti ajaloole paneb mind siiski kartma, et me pole neist veel täielikult vabanenud ja et see võib, teadlikult või alateadlikult, avalduda rassismina, mida Michael E. Head, rassismi ja sallimatuse vastase komisjoni president Euroopa Nõukogus, kirjeldab kui “batsilli, mida iseloomustab pidev kohanemine keskkonna muutustega”. Ainuke viis jagu saada sellest metsalisest, kes kunagi ei uinu meis täielikult, on näha teises inimeses ligimest ja suhtuda temasse nii nagu õpetab püha Paulus. See on minu jaoks murettekitav küsimus, kuna ma olen teadlik, et see mõjutab kogu Õigeusu Kiriku vaimset, eetilist ja sotsiaalset tulevikku.

Seega pole Euroopa meile peibutiseks. Euroopa on meie kodu. Me oleme samavõrd vastutavad ühtse Euroopa tekkimise ja ülesehitamise kordamineku eest kui teised lääne kristlased. Me oleme selle teise kristliku Euroopa partnerid ja jagame temaga ühist eesmärki, milleks on levitada kaasaegsetes ilmalikes ühiskondades kolme põhilist hoiakut: suhete parandamine rahvuste vahel pärast kõiki neid sõdasid ja tagakiusamisi; enese teadlik piiramine, et ka kõige vaesemad saaksid õiglasema osa rikkustest; austav suhtumine kogu maailma ja vaimsuse levitamine kõikjal.
Mul on kiusatus teha teile konkreetne ettepanek: luua alaline õigeusklike vaheline konsultatiivorgan Soome, Eesti, Poola ja Peterburi vahel, mis hindaks teoloogilistelt ja pastoraalsetelt alustelt meie kohalike kirikute panust juba 1986 aasta veebruaris Õigeusu Kirikute Konverentsi poolt välja töötatud kristlike rahu, vabaduse, vendluse, armastuse ja rahvastevahelise rassilise diskrimineerimise vastu võitlemise ideaalidesse?

Kui minu käsutuses olevad vahendid seda võimaldaksid, oleksin juba ammu loonud taolise konsultatiivorgani. Ma arvan, et tänasel päeval võib algatus tulla Soomest ja kui see nii on, siis te võite kindlad olla minu igakülgses toetuses.

Tänan teid tähelepaneliku ja südamliku ärakuulamise eest.

Joensuu ( Soome )
25.09.2 003 +STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit .

Ettekanne Soome Preestrite Liidu paevadel Joensuus 25. septembril 2003

BIBLIOGRAAFIA

a)ARTIKLID JA DOKUMENDID

- Oikumeenilise Kiriku patriarh Bartholomeus Euroopa Parlamendi ees Strasburgis 1994.a.: toimik SYNAXE nr 28 / Nizza (Prantsusmaa) – 1994 apill/juuni.

- Olivier CLEMENT: Anachroniques – DDB, Pariis 1990.

- Joseph Cardinal RATZINGER: “L’Europe: un héritage qui engage la responsabilité des chrétiens”, L’héritage chrétien en Europe, Šveitsi Kreeka Õigeusu Peapiiskopi väljaanne, 1989, lk. 15-21.

- + Stefanus, Nazianze psk.: “Rebâtir la Maison commune de l’Eglise”, Christus, Pariis, Nr 155 – 1992. a. juuli, lk. 294-307.

- Maurice ZINOVIEFF: “L’Europe orthodoxe”, PUBLISUD, Pariis 1994, lk. 5-26.

b)AJAKIRJAD ja AJALEHED

- Ajakiri S.O.P., Pariis 1986, nr 106, lk. 12-14 ja lisa nr 213, detsember 1996.

- Ajakiri CONTACTS, Pariis 1975, nr 92, lk.413-415.

- SYNAXI – “ ELLINES ke EVROPEI ? ”, Ateena, nr 34 / aprill – juuni 1990, lk. 9-78 ; (kreeka keeles ).

- Ajaleht “LA CROIX” (Prantsusmaa) 2003, 29.08, lk. 17; 02.09, lk. 11, 04.09, lk. 26; 08.09, lk. 26; 09.09, lk. 2; 11.09, lk. 20.

Tagasi sisukorda