ÜLEMPREESTER PAUL KULBUSCH (=KULBUŠ) PETERBURIS. (HILJEM PIISKOP PLATON)

Isevalitsuse langemine Venemaal andis Eesti juhtidele julgust paluda Vene valitsuselt Eestile autonoomiat. Et autonoomia taotlusele kaalu anda, korraldasid Peterburis elavad eestlased 8. aprillil 1917. a. Tauria palee ees võimsa meeïeavalduse. Sellel osales üle 40000 eestiase, sealhulgas 15000 sõdurit ja vaimustusega mängis 30 orkestrit, korraldatud meeleavaldus jättis Venemaa pealinnale väga sügava mulje.
Seadus, mis tagas Eestile autonoomia, avaldati Ajutise Valitsuse poolt 12. aprillil 1917. a. Seadusega määrati kindlaks, et Eestit hakkab valitsema Maapäev, milles iga 2000 elanikku esindab üks saadik, ja täidesaatev võim läheb ülemkomïssari kätte. Ülemkomissariks määrati Eesti pealinna Tallinna linnapea Jaan Poska.
Eesti õigeusu preestriks Peterburis oli ülempreester Paul Kulbusch, kes oli Jaan Poska sõber, kuna mõlemad olid õppinud Riia Vaimulikus Seminaris. Hiljem kohtusid nad Eestis tihti, et arutada maa, kiriku- ja poliitikaküsimusi. Ülempreester Paul Kulbusch tegutses Peterburis 23 aastat (1894-1917) ja asutas seal märter Issidori Vennasteseltsi. Issidor oli 15. sajandil Tartu õigeusu koguduse preester ja hukati Kristuse vaenlaste poolt. Märter Issidorit nimetatakse ja meenutatkse eestikeelse jumaliku liturgia tekstis koos teiste õigeusu märtritega.
Jumalik ettenägemine saatis piiskop Platoni olema märter Issidori vennaskonna loojaks ja umbes 400 aastat hiljem tabas teda sama saatus kui Issidorit, samas kohas -Tartu linnas, Eesti kultuurikeskuses, kus Rootsi kuningas Gustav Adolf oli 1632. a. Ülikooli rajanud.
Märter Issidori Vennasteseltsi abiga ehitas piiskop Platon, tollal ülempreester Paul Kulbusch, oma kogudusele Peterburis uhke kiriku jamalateenistuste toimetamiseks ja koguduse-maja, milles asusid kokkutulekute saal, klassiruumid kihelkonnakooli jaoks, eluruumid (magamistoad jne.) õpilastele, korterid vaimulikele ja kooliõpetajatele ja lisaks ruumid, kus oli Eestist tulnukaile peatuskoht.
Mitte ainult Peterburis, vaid ka mujalgi tegutses piiskop Platon õigeusulise eestirahva juhina: ta kogus neid kogudustesse ja oli nende teenindajaks 18 aastat.
Peterburis oli piiskop Platon õigeusu ja anglikaani kirikute lähenemise seltsi väljapaistev tegelane ja külastas korra Peterburi metropoolia esindajana ka Inglismaad.

PIISKOP PLATONI ELU JA PÜHITSEMINE.

Tulevane eesti piiskop Paul Kulbusch sündis 13. juulil 1869. a. Pootsis Pärnumaal. Tema isa oli kohalikus õigeusu kirikus köster. Ta õppis Arusaare õigeusu kihelkonnakoolis ning siis Riia Vaimulikus Koolis ja Seminaris. Igal aastal võimaldati selle Seminari kahel paremal lõpetajal minna ilma õppemaksuta õppima Peterburi Vaimulikku Akadeemiasse. Üks neist oli piiskop Platon. Akadeemia lõpetas ta 1894. aastal kandidaadina.
1917. aasta juulis tulid Eesti õigeusu koguduste esindajad Peterburi ülempreester. Paul Kulbuschi juurde, et küsida tait nõusolekut Eesti piiskopiks pühitsemiseks. Talle oli juba varemgi pakutud piiskopi kohta Venemaal, ent ta oli keeldunud, sest tundis, et tema kutsumuseks oli eelkõige oma, eesti õigeusuliste teenimine.
Esimene Maailmasõda oli kestnud juba üle kolme aasta ja Tallinna elama asumine oli seotud suurte raskustega. Kuid ülempreester Paul Kulbusch nõustus siiski ja tema piiskopiks nimetamine toimus Tallinna Issanda-Muutmise Peakirikus. Tema piiskopiks pühitsemine toimus Tallinna Aleksandri Katedralis 31. detsembril 1917. a., seda toimetasid Peterburi metropoliit Benjamin ja Luuga piiskop Artemi. Oma esimese ülemkarjase liturgia toimetas piiskop Platon uus-aasta esimesel päeval 1. jaanuaril 1918. a. Issanda-Muutmise peakirikus. Tallinna naised kinkisid piiskopile eesti rahvusvärvides teenistusrõivad: valgel taustal sinised äärised ja mustad ristid.
Tuleb meenutada, et vähem kui kaks kuud peale Platoni pühitsemist okupeerisid Saksa väed Eesti. Reisimine polnud sel ajal kaugeltki kerge ettevõttmine, ometi ei takistanud see piiskoppi ringi sõita üheainsa suve jooksul külastamast enamuses Eesti õigeusu kogudusi. Foto piiskop Platonist raamatu alguses on olnud osa rühmafotost, mis on võetud ühe piiskopi reisi ajal. Selle foto eest oleme tänu võlgu piiskop Platoni alamdiakonile - munk Johannes Jürgensonile, kes saatis piiskoppi kõigil tema reisidel ja hoidis pühitsemise ajal tema karjasekeppi. Piiskop Platoni vangisolekuajal tõi munk Johannes talle toitu, mida ta laskis läbi akna vanglasse. Hiljem oli terra esimene, kes tundis tapetud piiskopi keha ära.
Sakslased ei andnud naljalt reisimisluba, ometi õnnestus piiskop Platonil 1918. a. sügiseks külastada hobustega 35 kogudust. Tema reisikaaslased räägivad, kui huvitav oli piiskopiga öösel tähevalgel sõita, sest piiskop Platon tundis hästi astronoomiat ja kirjeldas peensusteni taevas siravald tähti.
Iga pool, kuhu piiskop jõudis, algas tema külaskäik jumalateenistusega, misjärel peeti hingepalve kalmistul. Sellele järgnesid arutlused kirikunõukoga liikmetega, kus piiskopile räägiti koguduse murede sõlmküsimustest. Ta andis nõu ja kinnitas rahvast, ning igal pool mäletati piiskop Platoni külaskäike kui kohalikule elule väga olulisi sündmusi.
1918. a. kevadel saabus piiskop Tartusse, kus ta pühitses Aleksandri kiriku peaaltari; see sündmus tõi rahvale suurt rõõmu ja lohutust. Samal päeval, 21. aprillil, toimus Tartus suurem kogunemine, kus piiskop Platoni eesistumisel pidas nõu 40 saadikut erinevatest kogudustest.
Saksa okupatsiooni surve oli iseäranis ränk õigeusulistele ja professor Anton (Ants) Piibu vahendusel saatis piiskop Platon Cantebury peapiiskopile Londonisse märgukirja, milles kaevati sakslaste rõhumise üle Eestis.
Eriti Riias elavad venelased olid ägedalt eestlastele oma piiskopivalitsuse andmise vastu, sest tänini oli Eesti kuulunud Riia piiskopkonna alla. Asja arutati koguni ülevenemaalisel Kirikukogul Moskvas. Eestlased saavutasid endile soodsa otsuse, eriti patriarh Tihoni toetusel. Kuid venelaste tegutsemine Eestis ei lõppenud. Nad läkitasid Moskvasse saadiku, kes esitas kaebuse piiskop Platoni peale selle kohta, et ta kasutas Eesti sini-must-valgeid rahvusvärve ja kutsus rahvast üles alluma põrandaaluse Eesti Ajutise Valitsuse korraldustele ja juhistele.
Piiskopile tegi see kaebus muret ja ta ütles: "Enne nad mind rahule ei jäta, kui ma saan Irkutskisse üle viidud. Aga ma ei lähe, ma jään Eestisse."
Tuleb meeles pidada, et nii Venemaa kui ka Saksamaa pretendeerisid sel ajal Eesti territooriumile. Seetõttu olid Eesti iseseisvuse väljakuulutamine, Ajutise Valitsuse loomine ja erilise Eesti lipu kasutamine asjad, mida ei sallinud ei saksIased ega ka vene enamlased ning mida nad sõjaga kaotada püüdsid.
Võitlusele Eesti iseseisvuse eest põhendas piiskop Platon kogu oma mõjuvõimu ja isamaa-armastuse. Tartust sõitis piiskop Tallinna, kus pidas Issanda-Muutmise Peakirikus 17. ja 24. novembril jumaliku liturgia, millest võttis osa palju rahvast. Samas võttis ta osa Eesti Maapäeva tööst ja andis kogunenud saadikutele edasi Eesti piiskopkonna usklike tervitused.
Peale jõule tahtis piiskop Riiga sõita, et mõningaid kirikuasju korraldada. Teel haigestus ta ring jäi Tartusse. Arstid tuvastasid tai kopsupõletiku. Peale pühadest andidest osavõtmist piiskopi tervis paranes pisut ja ta kogus piiskopinõukogu liikmed oma voodi ümber, et kuulda nende muresid ja anda nõu.

ENAMLASTE VÄED TUNGIVAD TARTUSSE.

Peale enamlaste hirmuvalitsuse loomist olid kommunistid Tartes kaks korda võimul olnud: Oktoobrirevolutsioonist kuni 1918. a. 24. veebruarini ja 1918. a. 21. detsembrist kuni järgmise aasta 14. jaanuarini.
Pühapäeval, 21. detsembril tõmmati raekoja torni punane lipp. Eesti ujutati üle Punaarmee vägedega, kes jõudsid Narvast Tartusse. Eesti väed kindral J. Laidoneri juhtimisel koondati Tallinna ümber, et kaitsta pealinna.
Tartlased tahtsid ometi nagu tavaliselt pühitseda jõule, Kristuse sündimise püha. Neid ei kohutanud kuulujutud, et enamlased kavatsevad kirikutesse rahva sekka käsigranaate loopida.
29. detsembril keelati rituaalide toimetamine. Vana- aasta õhtul peeti Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti marseljeesi, kantsel oli kaetud punaste lippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: "Kõik, mis siit kantslist enne on õeldud, oli vale."

PIISKOP PLATONI MARTÜÜRIUM.

Selles olukorras otsustas õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond koos tegutseda. Algatus tuli pastor dr. Traugott Hahnilt, kes oli Tartu Ülikoolis teoloogia professor. Delegatsiooni neis küsimustes võttis piiskop Platon heal meelel vastu, ehkki ta ise veel haigena voodis lamas. Piiskop ütles: "Meid saab ainult alistada puhta jõu läbi. Me teenime kirikut ja oma kogudusi. Kui peaks ootama väljasaatmine või surm, ei tohi me ikkagi alla anda." Rahusuudlusega ja õnnistustega jätsid vaimulikud üksteisega jumalaga ja piiskop lisas: "Kui rasked ka poleks ajad, mis Jumal on meile saatnud, ometi on see täis õnnistust, sest nüüd saame me mõistma rohkem, kui kunagi enne, mida oleksime pidanud juba ammu aru saama - nimelt, et kõikvõimalikke erinevaid nimesid kandvate uskude vahel on vaid inimeste ehitatud seinad. Kõrgel üle vende seinte on Jumal oma aujärjel - ja tema on meie kõigi taevane Isa."
2. jaanuari õhtul vangistati piiskop Platon koos oma ülemdiakoni Doriniga tänaval, mõned meetrid kodust eemal. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. Siin hõiskasid enamlased rõõmu pärast, kui nad kuulsid, et üks kinnivõetuist oli Eesti õigeusu piiskop Platon. "See'p see kurat on, keda meile tarvis," hüüdsid punakaartlased. Komissar käskis piiskopil isegi kingad jalast võtta, et sealt kulda leida. Nõnda algas piiskop Platoni vangipõli, mis kesti 12 päeva. Kuna piiskop eitas kõiki endale esitatud süüdistusi ja keeldus isegi oma ülekuulmisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 Krediidikassa keldrisse, mida enamlikud võimumehed vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal lohutas ja julgustas piiskop Platon kõiki teisi vange. Ta pani oma panagia särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks võimalik teda ära tunda.
Vangis sunniti piiskop Platonit paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama. See oli pühapäeval, 12. jaanuaril. Samal õhtul teadis piiskop juba kindlasti, et ta hukatakse. Ta palus oma kaasvange, et nad annaksid tema viimase õnnistuse õigeusu rahvale ja kogudustele, kui see peaks vii juhtuma. Ta soovitas neil võimaluse korral enamlaste terrori eest põgeneda, kuid esimesel võimalusel tagasi pöörduda. Oma vangistuse ajal luges piiskop Platon tihti oma kreekakeelset evangeeliumi, eriti Matteuse 24. peatükki. Pool tundi enne oma surma luges piiskop koos pastor Hahniga Kristuse kannatamisest Markuse evangeeliumi 15. peatükist.
14. jaanuaril 1919. a. umbes kell 10 hommikul kutsus üks komissar koos kahe punakaartlasega piiskop Platoni välja. Eelmise öise ülekuulamise ajal oli komissar nõudnud, et piiskop jätaks evangeeliumi lugemise. Selle peale piiskop Platon oli
vastanud: "Niipea, kui ma vabaks saan, kiidan ma Jumalat."
Peale piiskopi äraviimist mõne aja pärast kuulsid vangid keldrist püssilaske. Siis kästi välja tulla ülempreester Nikolai Bezanitskil, ülempreester Mihail Bleivel ja professor Hahnil. Üks pealtnägija, kes tõõtas parajasti ruumis, kus vangide riideid hoiti, tunnistas, et nägi aknast, kuidas vangid keldrisse viidi ja seal tapeti. Ta kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Umbes veerand tunni pärast kuulis ta laske keldrist, kuhu vangid aluspesus olid aetud.
Peale piiskop Platoni tapmist hukati veel ülempreester Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz koos 14 auväärse Tartu linna kodanikuga. Kohe pärast seda jõudsid peale raskeid võitlusi Tartu kesklinna Eesti väed. Vangla uksed löödi kirvega puruks ja sõdurid hüüdsid: "Te olete vabad!"
Vabastamise rõõm muutus õuduseks, kui nad leidsid keldrist komissaride ja punakaartlaste poolt tapetute kehad.
Dr. Wolfgang Reyheri avalduses, kes esimesena keldrisse astus, öeldakse, et terve põrand oli kaetud laipadega, mis asusid kõige ebaloomulikumates asendites, andes tunnistust äkilisest ja vägivaldsest surmast. Keldri keskel oli kolm kihti surnukehi. Kuulid olid lastud pealuudesse otsesihtimisega.

Laibad viidi ülikooli anatoomiku, kus ohvrite sugulased võisid neid ära tunda. Piiskop Platoni rinnal, tema särgi alt leiti tema panagia, piiskopiameti tunnus. Seda kandsid hiljem tema järeltulija, metropoliit Aleksander ja Ravenna piiskop Jüri, ja seda austavad eesti õigeusulised kui pühaku reliikviat (säilet, vrdl.lk.18).
Arstlik ja kohtulik ekspertiis tuvastas, et piiskop Platon torgati läbi täägiga, rinnast leiti seitse täägihaava. Rinda oli lastud kuule, üks ka läbi vasema õla ja läbi parema silma. Kolju tagakülg oli sisse pekstud. Enne surma oli piiskoppi piinatud.
Vägesid, kes Tartu vabastasid, juhatas Eesti Vabadussõja kangelane leitnant Julius Kuperjanov Tartust läks ta ka Valgat vabastama, kus sai surmavalt haavata ja ta suri Tartus 2.veebruaril.
Piiskop Platoni ja teiste ohvrite tapmise käsu andsid ja viisid täide komissarid Kull, Rätsep, Otter, kes Kuperjanovi tulles hirmuga põgenesid. Niipea, kui teated Tartu veretööst Pariisi jõudsid, saatis Eesti delegatsiooni pressiatasee Pariisi Rahukonverentsil Ed. Laaman informatsiooni selle kohta maailma juhtivatele ajalehtedele, kuid selle avaldas ainult "New York Herald".
Eesti delegatsiooni juht välisminister Jaan Poska korraldas, et Pariisi kreekaõigeusu Katedralis peetaks piiskop Platoni ja teiste ohvrite mälestuseks hingepalve. Teenistusel viibisid kõik Eesti delegatsiooni esindajad eesotsas Jaan Poskaga.

MATUSED.

Anatoomikumist toodi piiskop Platon tema koju Tartus Magasini tänav 1, kus ta pandi piiskopi riietesse. Õigeusu preestrid seisid surnukeha juures valves kuni leinatalituseni. Piiskop Platoni ja tema kaasohvrite ülempreester Nikolai Bezanitski ja ülempreester Mihail Bleive lematalitus toimetati Tartus Jumalaema Uinumise kirikus 18. jaanuaril.
Leinatalitusest võtsid osa järgmised preestrid: A. Bezanitski. J. Paavel, A. Brjantsev, K. Savi, K. Kokla ja G. Kiiman. 21. jaanuaril, Tartu preestermärter Issidori mälestuspäeval, viidi piiskop Platon õigeusu surnuaia kirikusse. Teda saatis suur rahvahulk ja sõjaväeorkester.
Eesti valitsus andis korralduse piiskop Platoni keha tuua pealinna, kus toimus veel riiklik matus. Teel raudteejaamast Issanda Muutmise Peakirikusse - kus piiskop oli pidanud oma esimese ja viimase esikarjase liturgia - seisid sõdurid mõlemal pool teed auvalves. Kolm orkestrit tulid matuserongi järel. Mälestuslehel olid äratoodud sõnad: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist. (2.Timoteuse 4.7-8).
Liturgia ja hingepalve toimetasid ülempreeste K. Tiisik, preestrid A. Laar, M.Viik, J. Paavel, N. Päts (Vabariigi president Konstantin Pätsi vend), diakon J. Ümarik ja teised. Lutheriusu kirikut esindasid pastorid Kentmann ja Mohrfeldt.
Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne kui järgmisel pühapäeval. Nädal aega peeti Issanda-Muutmise peakirikus iga päev liturgia ja hingepalve. Lõpmata voolas rahvas piiskop Platoni puusärgi juurest mööda, palvetades ja näidates üles oma austust.
Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issanda Muutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik.

PIISKOP PLATONI MÄLESTUSEPIDAMINE.

Eesti õigeusu Kiriku sinod valis seejärel preester Aleksander Pauluse Eesti Apostlik õigeusu Kiriku peaks. Hiljem sai ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi nimetuse. Oma õnnistusrikka valitsemise ajal ei unustanud õnnis metropoliit Aleksander (suri 1953. a. Stokholmis), tema vaimulikkond, ega rahvas seda, et Eesti õigeusu Kirik on pühitsetud oma esimese piiskopi verega. Loodi piiskop Platoni orden, mis anti vaimulikele ja ilmalikele õigeusu kiriku ustava tegevuse eest. Ordeni põhiline element on Andrease rist. Praegu Rootsis asuv Sinod jätkab ordeni väljaandmist teatud juhtudel.
Et Tartu veretöö kümnendat aastapäeva tähistada, asetati keldriuksele, kus hukkamine toimus, mälestustahvel pealkirjaga: ANNO MDCCCCXIX BEATOS PRAEDICAMUS EOS QUI TOLERANTES SUNT - Meie kiidame neid õndsaks, kes kannatlikud on (Jaak.5:11)
Tallinna Issanda Muutmise peakiriku õue on püstitatud piiskop Platoni ausammas, tehtud pronksist ja asetatud soome graniidist alusele.18. jaanuaril 1931. a. pandi Issanda Muutmise Peakirikus piiskop Platoni haua ümber sarkofaag, mis oli tehtud Saarema marmorist seitsmeteistkümnenda sajandi barokk-stiilis. Sarkofaagi peal on pronksist valatud piiskopirõivad, karjasekepp, mitra ja seitsme okkaga okaspärg, mis viitab seitsmele täägihaavale Platoni ihus.
Oma jutluses laupäeva õhtuteenistusel ütles praegu Londonis elav ülempreester Nigul Hindo, et piiskop Platon tuleb tunnistada märtriks, sest enne hukkamist kästi tal Kristusest lahti öelda, ent terra vastas selle peale: "Niipea, kui ma vabaks saan, kiidan ma Jumalat."
Pühapäeval, 18. jaanuaril, toimetas metropoliit Aleksander jumaliku liturgia, kaasa teenisid ülempreester professor Martinson (suri hiljuti USA-s), ülempreester K. Kokla, J. Paavel, J. Podekrat, N. Päts, D. Samon, J. Ümarik, K. Gustavson ja teised. Laulsid Issanda Muutmise peakiriku ja Riia Vaimuliku Seminari lõpetanute koorid D. Orgusaare juhatusel. Soolo-osasid laulsid ooperilauljad Aleksander Arder ja Nikolai Põlluaas.
Sarkofaagi piihitses metropoliit Aleksander, kes ütles oma jutluses, et piiskop Platon oli kahekordne märter, kannatades õigeusu ja oma isamaa eest.
Piiskop Platoni mälestuse austamine jätkub pagendatute seas. Igal aastal 14. jaanuaril, piiskop Platoni taevasel sünnipäeval, või sellele lähimal pühapäeval toimetatakse mälestusteenistusi. 16. jaanuaril 1966. a. kinkis kultuurifond piiskop Platoni ikooni Stokholmi päha Nikolai kirikule, mis meenutab kõigis oma palvetes esimese Eesti õigeusu piiskopi martüüriumi.
Need usulise ja poliitlilse vabaduse õnnelikud päevad kestsid ligikaudu kakskümend aastat. Pole käesoleva uurimuse eesmärk kirjeldada kõigist usutunnistustest kristlaste vaevamisest, mis järgnes piiskop Platoni hukanud komissaride Kulli, Rätsepa ja Otteri kolleegide naasmisele Eestisse. Püsab, kui väita, et Kristuse vaenlaste eesmärk Eestis nagu mujalgi, on Kristuse Kiriku täielik hävitamine.
Oikumeenilises informatsioonilehes nr. 51 jaanuarist 1968. a. mille avaldas Rootsi Oikumeeniline Nõukogu, on 8. leheküljel kirjas, et kui Vene riik seitse aastat tagasi taotles enda võtmist Maailma Kirikute Nõukokku, oli tal 22000 kogudust ja 8 seminari. Praegu, 1968. a. on koguduste arv langenud 10000- le ja seminaride arv 3- le: Moskvas, Leningradis ja Odessas. Sama suund on iseloomulik ka Nõukogude Eestile.
Arvatakse, et umbes poole vaimulikkonnast määrab tegelikult KGB.
Taolistes oludes on kogunenud tõelised Kristuse sulased üha tihemini metsadesse, või teatud ruumidesse eemale KGB küünte ulatusest, et toimetada seal jumalateenistusi. Nad järgivad patriarh Tihoni, piiskop Platoni ja tuhandete teiste eeskuju, keda "meie pimeda ajastu jumalatud valitsejad" ei suumud alistada.
Siin on meil olemas ka vastus küsimusele, mille arhimandriit Kallistos (Timothy Ware) esitas oma raamatus "Ôigeusu Kirik", lk. 185: kuidas peab kirik ja kristlane tunnistama oma usku võitlevalt ateistliku valitsuse võimu all.
Eesti õigeusu juurtele on kirves pandud; mida on loota neil seal või meil siin pagenduses? Üks õigeusu preester Nõukogude iidust vastas sellele nõnda: ma peame lootma Kristuse teisele tulemisele.
Eesti õigeusklikele on piiskop Platoni kannatamine kinnitus sellest, et Kristuse teine tulemine on alati meie ligi, ehkki me ei tea, kas Kristus tuleb varem või hiljem ja ehkki meil ei sünni aegu ega tundisid teada. Ometi võib juhtuda, et see praegune olukord kestab veel väga kaua. Kuid Issanda päev tuleb nõnda kui varas öösel (1:Tess.5:2)
Pealegi kinnitab piiskop Platoni - Esimese eesti õigeusu Piiskopi - pühadus, julgus, elu ja surm meile, et kusagil, kui kaugel või ligidal, meie ei tea, on selle lootusetuse taga, mis on toimunud ja toimub praegugi Eestis, Balti riikides ja kogu Nõukogude Liidus, peidus tulevaste muutuste nägemus.
Jüri Poska 1968. a.