Tropar
(Kiituslaul) püha preestermärter Issidori
ja 72 temaga ühes kannataja auks
" Oh õndsad Issanda kannatajad,
Teie kuulutasite julgusega õiget Kristuse usku,
Ja võitsite kohtu ees vastaliste ekslikud õpetused.
Sellepärast saitegi, oh pühad inimesed,
jõe põhja visatud.
Aga teie hinged asusid üles taeva kodadesse,
Seal nüüd pühadega ühes, seistes
kõikide kuninga ja Jumala aujärje ees,
Tehke palvet Tema ees meie õigeusu ristirahva
eest,
Kes teie vahvaid võitlemisi vagal meelel austab."
Kristlik
kirik on märterkirik. Algul kiusasid juudid kristlasi
taga, sellele järgnes kohutav kristlaste tagakiusamine
ja hävitamine paganate poolt kogu Rooma riigis,
hiljem hävitasid õigeusklikke muhameedlased.
Kogu algkiriku ajalugu on martüürium. Kristus
ütles: "On nemad mind taga kiusanud, siis
nad kiusavad teidki taga" (Jh 15-20). Kuid Kristuse
õpilased ei kartnud surma. Pühakiri ütleb:
"Olge julged, mina olen maailma ära võitnud"
(Jh 16-33). Sellepärast austame meie neid ustavaid
ja õilsaid usuvõitlejaid, mälestame
suurima lugupidamisega ning palvetame armastuse ja
usuga nende hingede eest, kiites õndsaks neid,
kes on kannatanud (Jh 5-11). Andku Isand elukroonid
neile, kes olid ustavad surmani (Ilm. 2-1O).
Eesti
õigeusu kiriku märtrid
Ka meie kodumaa on märtrite maa. 1918 aasta viimastel
päevadel vangistasid enamlased ametiasjus Tartusse
sõitnud poolenisti haige eesti õigeusuliste
piiskopi Platon! ja surmasid tema, ülempreestrid
Mihhail Bleive, Nikolai Bezanitski ning teised kaaskannatajad
14. jaanuaril 1919, enne kui Eesti väed linna
vabastasid.
Samal aastal tapsid enamlased Valgas noore Penuja
preestri Joann Pettai, kelle oli preestriks pühitsenud
piiskop Platon.
Nõukogude Liidu okupatsioon juunis 1940 tegi
lõpu Eesti Vabariigi iseseisvusele. Eesti Apostlik-Õigeusu
Kirikule tõi uus aeg raskeid läbielamisi.
Hukati Narva Znamennaja kiriku eesnik ülempreester
K. Koltschin ja diakon S. Karpin, preester J. Tolstjakov
Petserimaalt, preester J. Kraav Võrumaalt Antslast,
preestrikandidaat V Karinski Petserimaalt. 1935 kadusid
Leningradis eesti Issidori koguduse hingekarjane A.
Pakär, preester K. Elb ja ülemdiakon P.
Siimo. Mobilisatsiooni nime all jäid teadmata
kadunuks preester M. Lukkanen ja diakon K. Rupski
Narvast, preester E. Mehist Petserimaalt ja diakon
N. Koger.
Need olid vaimulikud, aga palju langes ka ilmikuid.
Kirikulõhe
ja unioonid
Eestimaa õigeusulised austavad eriti meie kiriku
kahte suurkuju - märterpiiskop Platonit ja märterpreester
Issidorit. Mõlemad vaimulikud leidsid oma Iõpu
Tartus.
Preester Issidor elas Tartus 15. sajandil. Tol ajal
oli Tartu linnas kaks õigeusu kirikut: püha
suurmärter Georgiuse (Jüri) ja imetegija
Nikolai oma. Linnavõim oli sakslaste käes.
Katoliiklik Tartu aadelkond tahtis õigeusulistest
tingimata lahti saada.
Roomakatoliku kirik ju teatavasti ei tunnistanud õigeusu
kirikut pärast 870. aasta skismat (kirikulõhe)
Lääne (Rooma) ja Ida (Kreeka) kirikute vahel,
mille tulemusena lääne kirik 1054 lõplikult
idakirikust eraldus. Ent Rooma paavstid on jätkuvalt
ihaldanud õigeusulisi oma ölemvõimu
alla saada. Korduvalt kehtestati Rooma ülemvõimu
aluseid ühendusi (unioone) õigeusu kirikuga.
Unioon kuulutati välja näiteks kohalikel
kirikukogudel Lyonis 1274, Firenzes 1439 ja Brestis.
Viimatimainitu kehtestas uniooni Lääne-Ukrainas.
Analoogsed unioonid sõlmiti ka Bulgaaria, Rumeenia
ja veel mitmete teiste õigeusu kirikutega.
Firenze unioon ei leidnud Venemaal heakskiitu, kuigi
Vene (Kiievi-Moskva) metropoliit Issidor oli agar
uniaatide pooldaja. Metropoliit kuulutas uniooni Moskva
Jumalaema Uinumise peakirikus 19. märtsil 1441,
kuid ta võeti juba kolm päeva hiljem vahi
alla ning põgenes seejärel läbi Leedu
Rooma. Ainult mõned üksikud piiskopid
Lääne-Venemaal säilitasid liidu Rooma
paavstiga. Õigeusulised tühistasid uniooni
Jeruusalemma kirikukogul 1443.
Märterpreester
Issidori lugu
Ka Tartus taheti kehtestada uniooni, kuid kohalikud
preestrid Joann ja Issidor olid saksa võimude
ja katoliku vaimulikkude vastutöötamisest
hoolimata selle vastu ning õigeusu kogudused
säilitasid oma iseseisvuse. Eriti oluline oli
Moskvast pärit preestri Joann Shestini misjonitegevus.
Ta püüdis linna eesti elanikkonda õigeusku
pöörata, mispeale teda taga kiusama hakati
ja sunniti Tartust Pihkvasse minema. l473. aastal
asutas ta kuulsa Petseri kloostri ja sai selle esimeseks
iguumeniks Joona nime all.
Iguumen Joona kaasvõitleja ja ametivend preester
Issidor jäi Tartusse. Ainsa hingekarjasena pidi
preester Issidor taluma katoliiklastelt tulevaid alandusi
ja enese vastu suunatud kohtuprotsesse.
1472. aasta 6. jaanuaril Issanda Ristimise Pühal,
kui õigeusulised ristikäigus Emajõele
veepühitsust tegema läksid, tungisid sakslased
neile kallale. Preester Issidor ja tema 72 kaasusulist
võeti kinni katoliku piiskopi Alberti käsul.
Öigeusklikud veetsid mitu päeva vangikongis.
Seal lohutas preester Issidor oma karja ja palvetas
nende eest, valmistudes märtrisurmaks. Ta kõneles:
"Vennad ja lapsed, Issand on teid siia koos minuga
pannud, et me saaksime kannatada õigeusu eest.
Ärge kartke piinamisi. Olge kained, valvake,
sest teie vastane, kurat, käib teie ümber
nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata
(1Pe 5-8). See kirjakoht hoiatab õigeusust
taganemise eest. Seiskem aga nagu vaprad sõdurid,
sest Issand ise on öelnud: On nemad mind taga
kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud
minu söna, siis nad peavad teiegi sana. Aga seda
kõike nad teevad teile minu nime pärast,
sest nad ei tunne teda, kes mind on läkitanud.
Aga kui Trööstija tuleb, kelle mina teile
läkitasin Isalt, Tõe Vaim, kes lähtub
Isast, see tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate,
sest te olete algusest peale olnud ühes minuga."
(JH15:20-21, 26-27)
Vangikongis andis Issidor kõigile viimast armulauda.
Öigeusklikke kuulati kaua üle, algul heaga,
seejärel piinamistega mõjutada püüdes,
aga oma usust nad ei taganenud. 8. jaanuaril viidi
usukannatajad jõkke ja tõugati elusalt
jää alla. Pühakuloost on teada, et
vanematega olnud kaasas keegi väike poiss, kellele
sakslased tahtsid elu kinkida, kuid lapsuke õnnistanud
end kolmekordselt ristimärgiga ja hüpanud
jäisesse vette, kuhu olid visatud tema vanemad.
Kevadel, kui jõgi lahti läks, uhtus vesi
usukannatajate surnukehad kaldale mõni kilomeeter
linnast eemal. Imelikul kombel oli vee vool need ilusasti
ritta seadnud eesotsas teenistusriietes preester Issidoriga.
Tartu linna vene kaupmehed matsid usukannatajad Püha
Nikolai kiriku juurde.
Issidorile
pühendatud kirikud
Meie esimeste usukannatajate Tartu märtrite mälestus
oli unustusehõlmas kuni 1898. aastani. Nende
kangelastegu oli teada vaid vanausuliste seas. 1896
tegi õigeusuliste eestlaste vaimne juht, Riiaja
Miitavi ülempiiskop Arseni Brjantsev ettepaneku
Riia Vaimulikule Konsistooriumile, et see möödalaskmine
heastataks. Samal aastal kanoniseeris Püha Sinod
usukannatajad pühakutena.
Kuni selle aastanumbrini ei olnud terves Riia piiskopkonnas
märter Issidorile pühendatud kirikut. Ülempiiskopi
korraldusel avati Valga linnas Issidori nimeline kogudus.
27. mail 1897 pandi uuele kirikule peapiiskop Arseni
osavõtul nurgakivi.
Püha Issidori järgi nimetati ka 1904 avatud
Kaansoo koguduse ajutine kirikuhoone Pärnumaal,
kuid kirikut kogudus endale ei soetanud. Tartu Jumalaema
Uinumise Peaairikus on alates 1900. aastast põhjapoolne
kõrvalaltar pühendatud Issidorile. Enne
1917. aasta sündmusi oli kavas Emajõe
kaldale ehitada märtrite kabel, kuid selle plaani
teostumist segas revolutsioon. Küll aga asutati
1898 (29. novembril) preestermärter Issidori
Vennaste Selts, mis koondas enda ümber Peterburi
õigeusulisi eestlasi. 1907 valmis nägus
viie kupliga Issidori kirik Jekaterina kanali ääres.
Koguduse esimene preester oli isa Paul Kulbusch, pärastine
märterpiiskop Platon. Issidori Vennaste Selts
tegutses kuni 1933. aastani.
Tartu preestermärter Issidori ja koos temaga
hukatud 72 usumärtri mälestuspäeva
tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
8. jaanuaril (21. jaanuaril). Samal päeval on
Valga Issidori Peakiriku templipüha. SERGEI SELEZNJOV (Usk ja Elu (2000;1)
