|
SUURE
PAASTU TRIOD
Eessõna
Paljude ίnίmeste jaoks seostub sõnapaar suur paast millegi kurva
ja rusuvaga, ilmajäämise ajaga, mille lähenemίne tekitab omamoodi
ebamugavustunnet - rõhuvat ja murelikku. Samasugused pole aga
hoopiski Kiriku tunded, mida väljendavad selle liturgίlise perioodi
jumalateenistuste lugemised. Ja kuitahes paradoksaalne see meile
ka ei tunduks, neist tekstίdest, mis küll sageli on täidetud
patukahetsusest, jääb samal ajal kõlama vaikne, peaaegu märkamatu
rõõm, otsekuί kevadine kergus. Inimesele, kes oskab vaadata
asju usu silmadega, on see meeleparanduse aeg tõeline vaimne
kevad, hinge kevad, mis müstilise sideme kaudu on seotud looduse
árkamisega párast pikka talveund. Ühel selle liturgilise perioodi
hommikuteenistusel laulame:
Paastukevad
on alanud, meeleparanduse õis lahti löönud. Puhastagem siis,
vennad, endid igast roojusest,laulgem Valguseandjale ja ütelgem:
Au olgu Sulle, ainus Inimesearmastaja!
Miski
ei lase meil pareminί sise minna paastuaja vaimsusesse, kui
tähendamissõna kadunud pojast, mis kίrjeldab nii imeliselt patustaja
käitumist ja teda vastu võtva Isa lõpmatut halastust. Sel põhjusel
kutsub Kirik meid alates esimesest suurt paastuaega ette valmistavast
pühapäevast otsekui sisse elama kadunud poja isikusse:
Jumaliku
rikkuse, mille Sa mulle olid andnud, pillasin ma nurjatul viisil
laiali, ma läksin Sinu juurest kaugele ära ja elasin korratut
elu. Helde Isa, võta vastu mind, kes ma nüüd meelt parandan!
Ärgem
ajagem seda patukahetsust, millele me oleme kutsutud, segami-
ni süütundega. Süütunne paneb meid enesesse pöörduma, selles
on midagi ahastusttekitavat,lämmatavat. See on põhjustatud teatavast
sisemisest kahestumisest; tegelikult ei loobu me vabal tahtel
patust, vaid jääme selle külge aheldatuks, aga samal ajal ei
nõustu me sellega, et meie käitumisviis oleks vastuolus muljega,
mille me endast teistele ja iseendale tahame jätta... Hoopis
teisiti on lood tõelise patukahetsusega: me kahetseme oma patte,
tahame muuta oma elu, Best märkame, et meie tegude ja sügavaima
südamesoovi vahel olla puhas, süütu ja ligi Jumalale, kes on
olemas meie südame põhjas, on terav vastuolu. Me avastame, et
oleme pagendatud kaugele oma tõelisest kodumaast. Kaugele meie
taevase Isa majast. Kuid samal ajal kogeme oma olemuse sügavaimas
sisemuses mingit varjatud lähedust, justkui salajast kiirgust
sellest "teisest maailmast", mis tõmbab meid enese
poole, vaatamata meie pattudele ja viletsusele. Ja järelikult
on just seal salajase ja vaikse rõõmu allikas, mis sel kombel
valgustab meie kurbust ja igatsust kaotatud paradiisi järele!
Sellίne
kurbus pigistab meie südant, aga mitte selleks, et seda enesesse
sulgeda, lämmatada. Küll aga ei lase ta meil endid kõikjale
laiali pillata, hajuda selle maailma rõõmudesse, muredesse,
ambitsioonidesse. Vastupίdi, kogu meie südame jõud, selle püüdlused
on nii suunatud ainsa poole, mis seda väärib: meie lõpmatult
halastaja Jumala poole.
Suure
paastuaja teenistuste tekstid ja jumalateenistuste kogu õhkkond
aitavad meil sise minna paastuaja vaimu. Nad räägivad meie südamega,
äratavad meis igatsust paradiisi järele. Igatsust Jumala järele.
Paastuaeg peab meie jaoks olema aeg, mil teeme tõelise pingutuse,
et osaleda kiriku teenistustes: Ennepühitsetud Andide liturgial,laupäevasel
õhtuteenistusel, Kreeta püha Andrease suure kaanoni ja akafisti
lugemisel. Kahjuks liigagi sageli võimaldavad meie kohustused
seda üsna piiratult. Aga me võime vähemalt kodus, oma igapäevastele
palvetele lisada püha Efraimi palve, milles on kokku võetud
kogu paastuaja vaim. Samuti peaksime omaenese hüvanguks heal
meelellugema Kreeta püha Andrease suuri kaanonit, seda imetlusväärset
"pisarate laulu", mis õpetab meile, kuidas teha omaseks
kogu Vana ja due Testamendi vaimulik kogemus ning patukahetsus.
Kreeta
püha Andrease kaaпoп
Tropareid
eri lauludest
Halasta
mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!
Moosese
käsi tunnistagu meile, oh hing, kuidas Jumal võib pidalitõbise
elu valgeks ja puhtaks teha; seepärast ära heida meelt, kui
sa ka pidalitõbiseks oled saanud.
Halasta
mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!
Oh
Lunastaja, minu üleastumiste lained pöördusid ja katsid mί§d
äkitselt, nagu Punane meri mattis ükskord egiptlased ja nende
rüütlid.
Halasta
mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!
Meeletu
oli su tahtmine, oh hing, nagu vanal ajal Iisraelil; sest rumalalt
pidasid sa enam lugu lihahimude täitmisest kui jumalikust mannast.
Halasta
mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!
Kui
Issand oli kõrbes nelikümmend päeva paastunud, tuli Talle viimaks
nälg kätte. Seeläbi avaldas Ta eneses inimloomust. Oh hing,
ära kaota julgust: kui vaenlane sulle kallale kipub, kihuta
ta oma jalge eest minema palve ja paastuga.
Halasta
mu peale, oh Jumal, halasta mu peale!
Krίstus
sai kiusatud, kurat kίusas Teda. Ta näitas kivide peale, et
need leibadeks saaksid, vίis Ta kõrge mäe peale, et Ta sίlmapilguga
näeks kõiki maaίlma kuningriike. Karda, hing, niisugust võrgutamist,
valva ja palu igal tunnil Jumalat.
Kirik tahab, et me kogu suure paastuaja vältel lisaksime palvetele
ka paastumise. Juba Varras Testamendίs näeme, kuidas vagad inimesed
seouad palve paastumisega, et palve ei jääks ainult huulte palveks,
olles nii pigem väljamõeldud kui tõeline palve. Seega tuleb
meil taasavastada paastu piibellik ja kristlik tähendus, et
meie ihu võiks osaleda palves. Paast ei ole üksnes kirgede ja
halbade soovide ohjamise vahend, üks askeesi, oma ihu valitsemise
abinõudest. Kunagi küsis keegi õpilane Egiptuse kõrbes ühelt
vanalt kõrbeisalt, mis kasu on paastust. Vanake vastas: "See
teeb meie hinge alandlikuks!" Tõepoolest, meie kehalise
käitumise ja hingeseisundite vahel on tihe seos. Rikkalik ja
rohke toit viib meie hίnge iseenesest, ilma et oleksime sellest
teadlikud, teatud liiki eufooriaseisundisse, ülima maise rahulolu
tundeni. Kehv ja kasin toit aitab seevastu meie hingel rüütada
ennast alandlikkuse, lίhtsuse, "vaimu vaesusega".
Paast on üks vaesuse vorme, mis aitab meil, juhul kui võtame
seda kanda selle patukahetsuse vaimuga, mida toob kaasa suure
paastu aeg, saada üheks neist vaestest, keda Issand nimetab
õndsateks, sest oma vääritust ja puudulikkust tundes on nad
avatud Jumala armule.
Ning
lõpuks peame lisama oma palvetele ja paastule, eriti suure paastu
ajal, selle, mida kristlikus traditsioonis nimetatakse almuseks,
armuanniks. Paast ja loobumised, mida endalt nõuame, peavad
aitama meil ennast jagada nendega, kes on köigest ilma jäänud.
Aga vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega.
Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud
teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata
headusel, mίda Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes.
Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud;
peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meίle kurja
teevad või meid vihkavad, paludes nende pöördumist ja Jumala
andeksandi. Sέega on äärmiselt tähendusrikas, et meie paastuaega
astumise eelõhtul tähistab Kirik "andeksandmise pühapäeva":
sest mida tähendaksid meie suure paastu ohvriannid, kui kannaksime
oma südames vimma mõne vastu oma vendadest ega teeks kõike meist
olenevat selleks, et uuesti jalule seada rahu ja ühtsust kõigi
Kristuse ihu liikmete vahel?
Kui
elame suurt paastu läbi patukahetsuse vaimus, paastudes nii,
nagu see meile jõukohane on, vennalikus armastuses, siis saab
sellest meile "soodus aeg", "lunastuse päev".
Sέe aeg valmistab meid ette neljakümne päeva jooksul tähistama
Issanda ülestõusmist. Saanud osa Tema kannatustest, 0l
les tulnud koos Temaga lähi meie vara inimese surmast, meie
pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade
aulisesse valgusesse. Nagu ütleb ka üks kirikulaul:
Puu
läbi, mille vilja söömine oli keelatud, leidsin ma surma ja
sain magusalt maitsva roa pärast maha maetud. Tee mind elavaks,
Issand, tõsta mind üles, kes ma maan olen ja aita mind saada
Sinu kannatuste kummardajaks, Sinu ülestõusmise osaliseks ja
pärijaks koos nendega, kes Sind armastavad.
Ülempreester Panagiotis
Simίgiatos
I0. ülestõusmispühade
eelne pühapäev
Tölneri
ja variseri pühapäev
- Patukahetsuse
uks -
Tölneri
ja variseri pühapäevaga algab meie kirikus trioodί liturgiline
periood, mis hõlmab kümmet ülestõusmispühadele eelnevat nädalat
ja lõpeb vaiksellaupäeval.
Seda
perioodί nimetatakse trioodiks, sest hommikuteenistuse kaanonid
sisaldavad ainult kolme laulu ehk oodi (kreeka k. tria õidai)
tavapärase üheksa asemel. Need laulud on kokku kogutud liturgilisse
raamatusse, mis samuti kannab nimetust "Paastutriood".
Tänasel
päeval meenutame evangeeliumi tähendamissõna variserist ja tölnerist.
See, kes on nagu variser, hoidku pühakojast eemale,
sest seal on Kristus, keda tuleb vastu võtta alandlikkuses.
Kondak
4. viisil
Põgenegem variseri hooplemise eest, õppigem tölneri alandlike
sõnade kõrgust tundma, ja hüüdkem ohates patukahetsemisega:
Oh maailma Lunastaja, puhasta oma sulaseid.
Teine
kondak 3. viisil
Toogem Issandale tölneri ohkamisi ja astugem, patused, Tema
kui oma Valitseja ette, sest Ta tahab, et kõik inimesed saaksid
lunastatud, Ta kingib andeksandmist kõigile, kes oma patte kahetsevad.
Sest meie pärast on lihaks saanud Jumal, kes ühes Isaga on algu
seta.
Mõtiskluse
tekst:
Usklikud, hoidugem variseri liigsest eneseusaldusest,
terra väidetavast puhtusest.
Olgem kaastundlikud, otsigem alandlikkust, tölneri tundeid.
Jumaliku
liturgia piiblilugemised:
2 Timoteuse 3: 10-15 ja Luuka 18: 10-14
Ülestõusmispühadenί
on jäänud seitsekümmend päeva. Hea Emma tunneb Kirik inimese
südant ja käitub meiega nagu õpetaja. Ta ei taha, et me liiga
järsult läheksime üle elult, mis kahjuks liigagi sageli on kaugel
esimeste kristlaste pühendumusest, suure paastuaja pingsale
palvele ja askeesile. Nii nagu tänavalt kiriku võlvide alla
jõudmiseks tuleb läbida kίriku eeskoda, valmistab kolmenädalane
liturgiline ja vaimne "eeskoda" meid ette suure paastuaja
askeesiks. Idakirikus hõlmab see periood variseri ja tölneri,
kadunud poja ning lihast ja piίmast loobumise pühapäevi, mis
vastavad Läänekiriku septuagesimae, sexagesimae ja quinquagesimae
pühapäevadele.
Nende
kolme nädala jooksul, mil viime oma elu vastavusse suure paastu
aja nõudmistega, ei lakka Kirik meile kordamast: "Te hakkate
paastuma, palvetama, tegema arvukaid meeleparandustegusid. See
on väga hea ja mina olen esimene, kes teid sellele kutsub. Kuid
ettevaatust! "Tarkus, mis viib pääsemίsele, on usk Jeesuses
Kristuses" (vt. tänane epistel). See usk on teis salajasel
kombel äratatud jumaliku armu läbi. Pöörduge ära iseendast,
oma tegemistest, väärtusest ja moraalsusest, et mitte öelda
oma vagadusest. Loobuge enda väärtuse esiletõstmisest Jumala
ja inimeste ees, Best te ei ela teisiti kui jumaliku armu läbi.
Peske puhtaks aknad, kraapige maha maaling, mis muudab nad läbipaistmatuks,
aga ärge mingίl juhul andke järele rumalale kiusatusele, arvamusele
nagu oleksite te ise see, kes annab valgust, mis neist akendest
paistab. Ärge mingil juhul pidage endid omaenda jumalikustamise
kuulutajaks."
Täna
räägib püha Kirik seda melle tölneri ja variseri kirjakoha kaudu.
Ta ütleb meile: paastuge, aga mίtte sellise mõtteviisiga, nagu
variser. Paastuge, aga tundke saura, mis tölner.
Kes olid
variserid Jeesuse ajal?
Variserid
olid usuühendus, mille liikmed väitsid, et tunnevad paremini
kui keegi teine Jumala Seadust, nii Seaduse teksti kui ka traditsiooni,
mis oli sise seatud selle täpseks täitmiseks ja teistele kohustuslikuks
tegemiseks. Neile sügavatele teadmistele Seadusest ja traditsioonist,
mille üle variserid nii uhked olid,lisandus põhimõte, et Seadusest
ja selle tölgendusest tuleb kinni pidada ülima rangusega. Kuid
Seadus ei olnud kõike ette näinud. Päev-päevalt tulί lahendada
suur hulk juhtumeid, ehk teisisõnu,langetada kohtuotsuseid.
Eeskujuks olid eelkäijate otsused, millele lisandusid omakorda
járgmised. Juutide seas polnud kellelgi seadusandlikku meelevalda,
mis oleks olnud võrreldav Moosese meelevallaga. Seega oli tekkinud
petlik olukord õpetlaste jaoks, kes üritasid asjatult teha järeldusi,
mis oleksid samal tasemel seadusetekstίga. Uskudes, et peavad
teistele peale suruma autorίteeti, mis neil tegelikult puudus,
juhtus, et neid tabas ülbusele ja kõrkusele lähedane hingeseisund.
Aga peamine hädaoht seisnes selles, et náiline üleolek õpetuse
tundmises ja elluviimises andis neile põhjuse ennast teistest
eraldada ja ára pölata. Täpselt nii juhtuski õpetlaste nõudmiste
osas hίngamispäeva pidada, Seadusega ette nähtud puhtuse eest
hoolt kanda ning preestritele ja levίitidele kümnist maksta.
Jõuti selleni, et keelduti söömast hίngamispäeval munetud muna
või puu otsast kukkunud vilja. Variserluse põhiline viga seίsnes
selles, et usuline innukus sai põhjuseks, miks välditi südamlikke
suhteid ligimesega ja peaaegu kohustuseks saί põlata ligimest
kui ebapuhast. Äärmiselt range Seadusest kinnipidamine, mίs
enamikule oli sageli võimatu, asetas variserid, keda ülimalt
shokeerίs, kui rikuti nende poolt sise seatud uusi reegleid,
eraldi seisusesse.
"Mu
Jumal", ütleb variser templίs, "Ma tänan Sind selle
eest, et ma ei ole nagu ülejäänud maailm".
Kirik valmistab meid suureks paastuks ette teatava paradoksaalsusega:
sellele pühapäevale järgneval nädalal lubab ta meil isegi kolmapäeviti
ja reedeti süüa liha. Nendel päevadel peame mõtlema "variseri
hooplemisele" (päeva kondak). Me peame endale ütlema, et
meie suurest paastust võib nii saada võimalus sattuda põrgusse,
kui hakkame seda esile tõstma Jumala ja inimeste silmis, eriti
nende ees, kes samasugust askeesi ei harгasta. Ja ülestõusmispühade
öösellaseb püha Kirik, kes muretseb saura asja pärast, meil
kuulata püha Johannes Kuldsuu jutlust: "Need, kes on paastunud,
ja need, kes ei ole paastunud, olge kõik täna rõõmsad!".
isa
André Borrely
Manitsus
On
aeg, oo mu hing, on ülim aeg, kui sa tahad iseennast tundma
õppida, oma olemust ja oma saatust; seda, kust sa tuled ja kus
sut tuleb puhata; kas elu on see, mida me elame või ootame me
paremat.
Asu
tööle, oo mu hing, sa pead puhastama oma elu. Otsi Jumalat ja
Terra salasusi:
Seda,
mis oli enne maailma; seda, mida kujutab maailm endast sinu
jaoks, kust ta tuleb ja milline on terra saatus.
Asu
tööle, oo mu hing, sa pead puhastama oma elu.
Kuidas
valitseb ja juhib Jumal kõiksust?
Miks
askeldamine siin ja seal puhkus? Mfiks kisub eluvool meid kaasa?
Asu tööle, oo mu
hing, vaata üksnes Jumalat.
Sellest,
mis oli mu uhkus, on tänaseks saanud mu häbi. Milline on mu
side eluga, milline on selle lõpp? Selgine, mu vaim, hajuta
kõik eksimused. Asu tööle, oo mu hing, ára säästa vaeva.
Püha
Gregorius Nazianzusest
Süüria
püha Efraimi palve,
mida
loetakse kogu paastuaja jooksul iga päev, igal võίmalusel. Selles
palves sisaldub vaimuliku elu põhiolemus:
Mu
elu Issand ja Valitseja!
Ära anna mulle
laiskuse, meeleheite, auahnuse ega
tühja lobisemίse vaimu!
Vaid anna mulle - Su sulasele -
meelepuhtuse, alandlikkuse,
kannatlikkuse
ja armastuse vaimu.
Issand, mu Kuningas!
Lase mind näha mu üleastumίsi
ja ära lase mind mu venda
hukka mõista,
sest Sina oled kiidetud igavesti.
Aamen!
Tagasi
sisukorda
|
