IDA
JA LÄÄNE KIRIK: RIKKUS ERINEVUSEST
Ma
tänan südamest „Trialogos 2008“ organiseerijaid, et
nad mind siia kutsusid. Mul on hea meel osaleda sellel
kohtumisel kuulajaskonna ees, mille tasemes ei või kahtlust
olla neil, kes teavad nende päevade kultuurilist ja
vaimset taset.
Kui ma õigesti aru sain, siis paluti mul rääkida jumalaotsingu
seosest kultuuriga, ja teha seda oikumeenilises perspektiivis.
Ma püüangi seda järgnevalt teha ning rääkida kõigepealt
arhetüüpidest, mis liigendavad meie ajaloomõistmist,
ning oma jutu lõpetuseks katsun ma visandada ühist loovat
tulevikku, mis on eeltingimus, ilma milleta me ei saa
isegi mõelda Kiriku ühtsuse taastamisele.
Selle jaoks tuginen ma vähemasti oma ettekande ajalugu
puudutavas osas autorile, kes on minust asjatundlikum
– selleks on Olivier Clément, kes oli minu õpetaja Pariisi
Püha Sergiuse teoloogilises instituudis, täpsemalt öeldes
tema teosele „Anakroonikad“ (Anachroniques) ning esmajoones
peatükile „Ida-Lääs: Kiriku kaks kopsu“ (kirjastus DDB,
Pariis 1990, lk. 267-276).
1.
Arhetüübid
Alustrajavaks arhetüübiks on muidugi Kristus, tema õpetus
ja eeskuju. Jeesus teeb otsustava eristuse Jumalariigi
ja keisririigi vahel, millega ta loob ruumi vaimu- ja
isikuvabadusele, vastandina kõikidele ajaloo sakraalsetele
või totalitaarsetele ühiskondadele. Jumalariik ei ole
sellest maailmast, teda ei saa rajada selle maailma
vahenditega, võimu vägivallaga, Heroodese ja Pilaatuse
meetoditega. Kuid salaja, sakramentaalselt, muudab ta
inimeste südameid (või teistmoodi öeldes, mõtlemist),
ta kaitseb ja viljastab maailma kui loomingut (Jumal
armastas maailma niivõrd, et andis oma ainsa Poja, öeldakse
evangeeliumis). Jumalariik seab selle maailma küsimuse
alla, õõnestab seda kui illusioonide, valede ja julmuse
võrgustikku selle maailma vürsti riigina. Juba kümnes
käsus – et päästa inimest eneseimetluse ja surmatungi
küüsist – taunitakse korraga ebajumalakummardamist ning
kõiki mõrva vorme, väljendusi ja avaldusi.
Kristuse Rist näitab, et tõeline võim tahab hoida teise
teisesust, kuni sinnamaani välja, et laseb tal end ära
tappa, pakkumaks talle ülestõusmist. Pantokraatori võim
pole nagu selle maailma hirmuvalitsejate võim. See tähendab
iseenda täielikku ohverdamist; see ohver annab inimestele
elu ning paneb aluse nende vabadusele. Lihakssaanud
Sõna annab elu oma sõprade eest ja palvetab oma timukate
eest.
Kristuse võim väljendub seega diakooniana, teenimisena.
Luuka evangeeliumis üteldakse: „Jeesus aga ütles neile:
„Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid,
kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks“.
Nõnda ei tohi olla teie keskel, vaid suurem teie seas
olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. Sest
kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes
teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie
seas nõnda nagu see, kes teenib.““ (Lk 22, 25-27).
Kirikuisad näevad kahe algpahe, ahnuse ja kõrkuse taga
veel midagi varjatumat, mida nad nimetavad hirmuks või
täpsemini surmahirmuks. Kuid Kristuse püsiv võit surma
üle peab meie hingepõhjas muutma hirmu usalduseks, ängistuse
tänutundeks. Kui me avastame, et oleme Ülestõusnus üles
tõusnud, siis pole meil enam vaja vaenlasi, kelle peale
projitseerida oma varjukülge. Meil pole siis enam vaja
patuoinaid. Siis me hakkame aru saama Kristuse üleskutsest
armastada oma vaenlasi. Jeesus ütleb: „Olge armulised,
nagu teie Isa on armuline“ (Lk 6, 36).
Kristuse suure valguse sees võib leida sellest tuletatud
arhetüüpe. Esimene on märtri oma, kes pole nõus kummardama
võimu ebajumalana, ent tunnistab võimu suhtelist legitiimsust.
Ning märter ei tõsta mässu; ta võtab vastu surma kui
karistuse oma sõnakuulmatuse eest. Kui võim on võim
surma saata, siis märter on see, kes ei karda surma
ning hoiab oma tunnistuse ja eneseohverdusega ajalugu
avatuna ülestõusmisele. Õigeusu kirikus on peaaegu katkematu
rida usutunnistajaid ja märtreid: alguses paganlike,
siis ketserlike keisrite all, hiljem osmanite valitsuse
all ning seejärel suure kommunistliku tagakiusamise
ajal.
Märterlus on munkluses interioriseeritud ning teine
tuletatud arhetüüp ongi eestkostmine. Paljud tundmatud
õiglased ja pühakud parandavad oma mõtete, pilkude,
naeratuste ja võib-olla väga väikeste isetu headuse
žestidega väsimatult olemasolu kangast, mida olematusejõud
lõhki rebivad. Selliste ennastsalgavate inimeste – olgu
nad mungad või mitte – läbipaistvus laseb Jumalal siseneda
oma loodusse nõnda nagu ta laseb ka armulauahõõgusel
tõusta maailma pinnale. Ka antud juhul liigutakse evangeeliumist
kultuuri poole avatud, helde pühadusega. Assisi Frantsiskus
tekitas Cimabue ja Duccio, Radoneži Sergius tekitas
Andrei Rubljovi ja Tarkovski…
Ning kõik võetakse kokku viimases arhetüübis, milleks
on eshatoloogiline liikumine. Juba praegu on maailm
Kristuse kaudu salamisi ümber muudetud: maailm on saanud
põlevaks põõsaks, nagu ütles Maksimus Tunnistaja, mida
katavad meie sõgeduse ja viha tuhk ja verine pori. Pühadus
ning liturgia, ikoonid, igasugune rahustav ilu, igasugune
eksistentsi süvendamine on juba eshatoloogilised ennetused,
mis tungivad põleva põõsa leekide kombel läbi ajaloo
lõhede.
2.
Ambivalentsuse aeg
Ambivalents, nagu me teame, tekkis Constantinuse või
pigem Theodosiuse ajal (Just Theodosius I tegi IV sajandil
kristlusest Rooma riigi ainsa ja kohustusliku religiooni).
Kirik võttis siis rohkem kui aastatuhandeks ajaloo juhtimise
enda peale. Selline uudne olukord võimaldas muidugi
võimsat teoloogilist, liturgilist ja ikonograafilist
loometööd, millest õigeusu kirik elab veel tänapäevalgi
ning Bütsantsi vaimulik pärand on õigeusus kindlal kohal,
kuid on ka tõsi, et Bütsantsis hoiti bipolaarset struktuuri,
sünergiat, kus ühel poolusel on Kirik (täpsemini mitteklerikaliseerunud
munklus, kes on kultuuri suhtes väga umbusklik) ning
teisel poolel Keiser, Augustusest ja Diocletianusest
alguse saanud katkematu traditsiooni pärija. Ning koos
Keisriga säilis ka terve hulk puhtilmalikke väärtusi,
mis hoidsid alal oma autonoomia. Laskumata üksikasjalikumatesse
aruteludesse (ärgem unustagem, et Bütsants on nii Piibel
kui ha Homeros), ütelgem lihtsalt, et ambivalents tuli
ilmsiks kolme nähtusega, millest viimane on justkui
hind, mida tuli kahe esimese eest maksta. Skemaatiliselt
öeldes:
1) Juba olnu saab õigeusu Kirikus tähtsamaks kui veel
mitte;
2) Vahemikus Konstantinoopoli langemisest 1453. aastal
kuni Venemaal 1800. aasta paiku tekkis ehtõigeusu mõtlemine
(mis kahjuks suures osas illusoorseks muutus pärast
1917. aasta revolutsiooni, kui Kirikut traagilisel moel
võimude poolt ära kasutati) kipuvad kristlikud Idamaad
olema see, mida ühiskonnauurijad nimetavad traditsiooniliseks
ühiskonnaks;
3) Ignoreeritud või tagasi lükatud ajalugu võtab revanši,
instrumentaliseerides õigeusu.
Kristus on alfa ja oomega, algus ja ots. Kuid meie vaimsuses,
ja eeskätt munkluses, keskenduti eeskätt alfale. Mis
puudutab rahvalikku õigeusu meelelaadi, siis nähakse
seal enamasti ainult juba olnu auhiilgust, mis võngub
meie liturgiateenistusel, ning ei jäeta peaaegu üldse
kohta veel mitte’le. Seda on tunda meie stereotüüpsetes
diakoonialitaaniates, kus ei arvestata konkreetse ajaloolise
olukorraga, Jumalarahva tihti traagilise ja kannatusterohke
väljarändega. Meil on nii hea olla oma Kirikus, tema
rahulikus ja soojas ilus, et me ei mõtlegi enam ajaloole,
mis ukse taga pimeduses möllab. Niimoodi toimus õigeusu
ja ajaloo lahkuminek, mis kestab siiamaani.
Kuid Ajalugu võttis revanši ning instrumentaliseeris
oma ideoloogiatega õigeusu. Kõige tuntum ja visam on
olnud ja on praegugi rahvuslik messianism: kui Läänes,
või vähemasti katoliikluses, püüdis Kirik valitseda
Riigi üle riigi enese vahenditega, siis Idas püüdis
Riik Kirikut allutada. Eriti 19. sajandil, sedamööda,
kuidas Balkanimaad vabanesid osmanite võimu alt, sai
iga uus riik oma autokefaalse kiriku. Selle arengu positiivne
külg on vaieldamatu: kirik asus rahvast teenima, õnnistas
tema kultuuri ja kaitses tarmukalt tema vabadust, kui
sisse tungisid vallutajad. Kuid ei saa unustada ka negatiivset
külge: õigeusku peetakse liigagi tihti pelgalt rahvuskultuuri
üheks aspektiks; kirikuhierarhiast saab riigi haldusaparaadi
osa.
Ühtlasi taandub religioosne kultuurilisele. Õigeusku
samastatakse mingi rohkem või vähem idealiseeritud kultuuriga,
mis tähendab, et kehva kateheesi ja puuduva isikliku
usuteadvuse tingimustes langetakse lõpuks lämmatava
ritualismi küüsi, mida võib veel praegugi näha paljudes
kogudustes.
Kuid hoolimata kõikidest sellistest koormavatest asjaoludest
võib tähelepanelik ja armastav pilk märgata uskumatut
sügavust valguse ja rahuga, Kristuse kohalolu ning seega
jõudu, mis on valmis ülestõusmises puhkema. Mulle tundub,
et pärast kommunismi kokkuvarisemist on nüüd tulevane
aeg soodne selleks, et luua uut tulevikku.
3.
Mitmekesisuse rikkus
Kui ma olen nüüd oma kõnega nii kaugele jõudnud, tundub
mulle vajalik uurida põhjalikumalt meie erinevaid teekondi,
et teha meie valmisolekust Jumalat kuulata alus, millele
rajada uut tulevikku meie Euroopa ühises kultuurilises
ja kiriklikus ruumis.
Kõigepealt tuleb rääkida jagamatust Kirikust, kus olid
koos Ida ja Lääs. Meie juured on ühtsustegurites, milleks
on Kirikuisade ja esimeste munkade tegevus. Me avastame
üha enam kreeka ja ladina kirikuisade sügavat ühtsust.
Parim näide selle kohta on Lyoni Irenaeus, Galliasse
siirdunud kreeklane; ta kirjutas alguses kreeka keeles,
kuid jätkas ladina keeles. Idas sündinud munkluse viis
Läände Johannes Cassianus. Lääne munkluse isa Benedictus
kasutas suuri ida munkluse eeskujusid, sedasama Cassianust
ning Basiliust. Kuni tänase päevani annab benediktiini
munklus tunnistust jagamatust Kirikust. Ning ei maksa
unustada, et Amalfi benediktiinide klooster eksisteeris
Athose mäel kuni XIII sajandini.
Kirikuisad ja mungad arendasid välja vaimuliku sümboolse
teoloogia, mis on lahutamatu liturgiast ja müstikast;
see teoloogia on põhiolemuselt ühesugune Idas ja Läänes,
vähemasti kuni suurte tsistertslastest müstikuteni XII
sajandil.
Ning jagamatu Kirik koondus vaistlikult osadusliku ning
armulaudse kirikuõpetuse ümber, mille järgi kohalik
kirik ilmutab tänu oma piiskopi apostoolsele tunnistusele
täiel määral Una Sanca’t1, kuivõrd ta on just nimelt
osaduses kõikide teiste kohalike kirikutega.
Selles ühtsuses puhkeb õitsele mitmekesisus.
Ladina maailmas rõhutatakse rohkem Jumala ja inimese
duaalsust, mis annab inimesele rohkem autonoomiat ja
algatusvõimet. Kristus ilmutab meile Jumala olemisviisi
ja inimese pojalikku kutsumust. Õige tee on Jeesuse
jäljendamine. Eetika kehastab paratamatult müstikat.
Bütsantsi maailmas aga rõhutati pigem Jumala ja inimese
ühtsust ning seega inimese ümbermuutmist Kristuses ja
Kiriku salasustes Jumala tule ehk energiate kaudu. Kristuse
Ihu on pideva nelipühi koht; lõimumine Kristusse, mis
on Kristuse jäljendamise tagajärg, võimaldab inimesel
hingata Vaimu. Eetika on kõigest üks etapp teel müstika
poole. Ning müstika, mis teostub jumalikustumises, kätkeb
kõigepealt looduse kontempleerimist Jumalas ehk asjades
peituva Jumala auhiilguse kaemist. Jumala kohalolu pole
ainult põhjuslik, vaid ka energeetiline.
Võiks ka ütelda, et Läänes rõhutatakse rohkem headust
ja Idas ilu.
Idas on Kiriku sõltumatust viimases järgus kaitsnud
mungad ning seal kaldub Kiriku ja Keisririigi sümbioos
(või sünergia) ajalugu seiskama. Ida ennetab ja kontempleerib;
Lääs liigub ja tegutseb. Nad täiendavad teineteist.
Ning on ka palju ühiseid lõikepunkte. Mainigem vaid
rooma õiguse tähtsust Bütsantsis; Läänes keldi ja iiri
müstikat, mis oli lähedane Ida karismaatilise raevukusega.
Lääne ja Ida palverändurid voolasid kokku Jeruusalemma.
Ladina ja kreeka misjonärid ristisid mõlemad slaavlasi.
Itaalia on jätkuvalt olnud kohtumispaik, eriti tänu
Lõuna-Itaalia helleniseerumisele 1000. aasta paiku,
Bütsantsi võimu kõrgajal. Itaalia sakraalkunst on Ravennast
Roomani ning Cimabue suurte teosteni sügavas suguluses
bütsantsi kunstiga.
Jagamatu kirik: see ajendas ilu ja vaimuliku tarkuse
õitsengut, millest me saame toitu veel tänapäevalgi.
Kirikulõhe peegeldab kahe kultuuri kaugenemist, kelle
jõuvahekorrad vahetusid. Teise aastatuhande hakul kujunes
välja kaks selgelt eristuvat kultuuripiirkonda. Umbes
aastal 1000 oli jäme ots Bütsantsi käes. Kuid pärast
esimest ristisõda kaldub sõjanduslik ja majanduslik
ülekaal Lääne poole; Bütsantsi Idamaad saavad Lääne
esimese koloniaalekspansiooni tallermaaks. Ristisõdade
ajal puutusid vägivaldselt kokku kahe erineva rahva
kultuur, kaks suletud mõtteviisi, kus pisiasjadele omistati
peaaegu maagilist tähendust ning kus ei suudetud teist
mõtelda. Kaks kirikuõpetuslikku, teoloogilist ja kultuurilist
tervikut kujunesid teineteisest eraldi; ning pärast
ristisõdade vägivaldset kokkupuudet ka teineteise vastu.
Selles kontekstis muutus jagamatu Kiriku mitmekesisus,
mida küll elati läbi, kuid ei osatud mõelda, iseendast
teadlikuks ja lahusolu põlistati. Mõlemad osapooled
kaugenesid teisest üha enam, ning selle arengu krooniks
oli Konstantinoopoli rüüstamine 1204. aastal.
XIV sajandil, mis oli nii Läänes kui Idas suur müstikutesajand,
prooviti siiski teineteisele läheneda. Kuid allajäämine
moslemitest türklastele pärsib kultuurilist loometegevust;
Ferrara-Firenze ühinemiskontsiil (1438-1439) tuli liiga
hilja: Bütsants langes peagi; Idamaad löövad Ajaloost
lahku, sest Ajalugu hakkab tunduma pöördumatult vaenulik
(ning kommunismi võidulepääs uuemal ajal kinnitas seda
veel kord), samas kui Läänt lõhestasid eelreformatsioon
ning rahvuslikud liikumised.
Kirikulõhe kiirendas läänekristluse lahknemist XVI sajandil.
Kiriku tsentraliseerimine Rooma ümber ning ilmajäämine
kirikukogulise kirikuõpetusega idamaisest vastukaalust
tekitas rahvaste protesti (mis toitis Lutheri edu Saksamaal,
anglikanismi ning Hollandi korraldamist kalvinismi vaimus…).
Veel sügavamas mõttes ei suutnud idamaisest pneumatoloogiast
äralõigatud ladina Kirik loovalt tegeleda terve rea
pingetega, nii et need muutusid vastandumise aluseks:
Pärimus ja Pühakiri, prohvetlus ja sakrament, vabadus
ja osadus…
Kirikulõhe andis ka suure panuse sellesse, et muutis
lääne otsinguteekonna [quête] üha rohkem ilmalikuks
vallutusretkeks [conquête]. Pärast Konstantinoopoli
langemist emigreerusid bütsantsi humanistid Läände.
Kuid jumalike energiate teoloogia ja vaimsus vajus unustusse
ning see jäi väljaspool kultuuri ja ajaloo näitelava
idamunkade saladuseks. Teaduse ja tehnika areng toimus
Läänes kas puhtalt ilmalikus perspektiivis, ilma vähimagi
vaimuliku eesmärgita, või koguni antikristlikus sihis,
kujutades inimest titaanina, milline traditsioon püsis
edasi marksismis. Reformatsioonis soositi ja moraliseeriti
uusaja võidukäiku, kuid läks kaotsi igasugune aine pneumatiseerimise
perspektiiv. Vastureformatsioon õhutas imetlusväärset
barokiloomingut: kuid see on ülistamine, mitte ümbermuutmine
ning sellele tegi lõpu avastus, et ruum on lõpmatu ning
taevas tühi.
Idas muutus kirikulõhe tõttu kultuur üha steriilsemaks,
justkui kivistus väljaspool ajalugu ning suur kirikuisade
ja Bütsantsi traditsioon vajus osaliselt unustusse.
Samal ajal kui Kagu-Euroopas valitses osmanite ülemvõim,
lämmatati Venemaal XVI sajandi alguses ümbermuudetud
renessansi viimane järellainetus. Kui me liigume ajaliselt
lähemale, siis suurtest slavofiilsetest mõtlejatest
kuni Dostojevskini ja XX sajandi alguse religioossete
mõtlejateni, kujunes Venemaal välja kristlik eliit,
kes oli võimeline omaks võtma läänemaist modernsust,
kaotamata oma rahva kultuurilist eripära ning õigeusu
spetsiifikat. Kuid ka siin oleks olnud vaja rohkem aega,
et see tõeliselt oikumeeniline renessanss oleks saanud
süveneda ja vilja kanda. Õigeusklikud ühiskonnad muutusid
vähehaaval traditsioonilisteks, traditsionalistlikeks,
sakraalseteks, ritualistlikeks. Ühiskondadeks, kus põhimureks
oli saavutada ühetaolisus ning kus teist omaks ei võetud.
Erinevalt Läänest ei toimunud Idas kirikulõhesid reformide,
vaid ainult vastureformide kaudu: XVII sajandi vene
vanausulistest kuni XX sajandi Kreeka ja teiste maade
„vana kalendri järgijateni“. Nii et Idas on ajalugu
eitatud.
Võtmaks kokku seda lühikest ajaloolist kõrvalepõiget,
võime nentida, et sajandite jooksul on kujunenud välja
kolm konfessiooni ja kaks Euroopat.
Lääne-Euroopa, mis kasvas välja Roomast ja Reformatsioonist,
tegi uusajal maailma ajalugu. Just nimelt tema jagatus
aitaski kaasa tema dünaamilisusele: Reformatsioon Rooma
vastu, antiklerikalism klerikalismi vastu, inimõigused
Jumala õiguste vastu. Vähehaaval kujunes välja heterogeenne,
avatud kultuur, mida kandis dialoogi, hüpoteesi ja sallivuse
eetika, kuid mis oli ambivalentsetes suhetes ülejäänud
maailmaga: ta hävitas teisi kultuure, võttes samas üle
nende pärandit; ning jõudes lõpuks vaimse eituse kaudu
välja kõikvõimalike nihilismivormideni.
Idapoolne Euroopa, mis kasvas välja kristlikust kreekakeelsest
kultuurist, oli pikka aega ajaloos passiivne. Ta hakkas
selles aktiivselt kaasa rääkima ainult selle hinnaga,
et kaotas, moonutas või kompromiteeris oma hinge, st.
absolutiseeris läänemaiseid mõisteid, samas kui puudus
humanistlik kontekst. Sellest kasvas välja natsionalismi
jumaldamine, kaldudes religioossesse rahvuslusse ja
sotsialismi, millest sai totalitaarne messianism.
Nende kahe Euroopa vahel hõõgus vaikiv vaen, mis kajastub
hästi uniaatlike kirikute draamas: nende rajamisest
(riigipoolse vägivallaga ja kultuurse üleolekuga õigeusu
vastu) kuni nende kõrvaldamiseni Teise maailmasõja eelõhtul
(riigipoolse vägivallaga ja totalitaarse inkvisitsiooniga,
katoliikluse vastu).
Kuid hoolimata nendest lõhedest pole Euroopa, kristlik
Euroopa lakanud olemast.
Sageli unustatakse ära, et just õigeusu maad olid puhvriks
Aasiast lähtuvatele sissetungijatele, eeskätt kõrbete
ja steppide Aasiast: Bütsants peatas araablased ja pidas
väga kaua kinni türklasi (hiljem, 1595. aastal tegi
seda rumeenia valitseja kuningas Mihail Vapper), Venemaa
pidurdas mongoleid…
Sageli unustatakse ära, et kristlikud juured on kogu
aeg toitnud seda pealtnäha lõhenenud Euroopat: märkigem
näiteks kreeka kirikuisade mõju anglikanismile ja XVII
sajandi prantsuse vaimsusele; Pascali ja saksa romantikute
mõju XIX ja XX sajandi vene religioossetele mõtlejatele…
Sest just selles ongi küsimus: katoliikluse ja õigeusu
lähenemises. Ainult see lähenemine võimaldaks katoliiklusel
ilma salasusetaju kaotamata omaks võtta reformatsiooni
positiivsed taotlused. Ning see lähenemine võimaldaks
õigeusul ühtlasi toime tulla kivistunud „vastureformidega“.
4.
Luua tulevikku
Võib juba praegu välja tuua, mida head kumbki osapool
teisele annaks.
Õigeusu poolelt: pidevus kirikuisadega ja seega vältimatu
ühtsuse tunnetamine liturgia, teoloogia ja müstika vahel.
Kirik kui armulauakogudus, kui usu ja armastuse vaba
osadus. Kristlus kui ülestõusmise ja ümbermuutmise vägi
Kiriku salasuste kaudu, kogu inimkonnale ja kosmosele.
Püha Vaim kui elu elust, ilu ilust, Kristuse üha uuenev
võit surma, põrgu, nihilismi üle. Inimese ülesanne osaleda
kolmainsuslikus eksistentsis, absoluutses ühtsuses ja
absoluutses paljuses. Tunnetus mõistuse ja südame ühendamise
kaudu. Jumalike energiate kosmiline laienemine.
Katoliikluse ja reformatsiooni poolelt: elav, kriitiline
ja arukas kontakt Pühakirjaga. Elavalt tunnetatud Kristuse
Kannatus, Ristipiin ja Suur Reede; ning alandlikkuse,
usalduse ja eneseohverduse tee, mis on hädavajalik,
et saada jumalikustumise armu osaliseks. Koputamine
kristlaste eetilisele ja kultuurilisele vastutustundele.
Rooma poolt alal hoitud Kiriku üleüldisus, tema ulatumine
teispoole kultuure ja rahvusi. Ning ka pärast vastupidiseid
liialdusi aegamisi tekkinud tasakaal, kus ühel pool
on Kiriku sõltumatus Riigist ning teisel pool üleüldise
Kiriku aktiivne solidaarsus ohustatud kohaliku Kiriku
suhtes.
Teisisõnu, me peame üheskoos andma oma tunnistust seal,
kuhu Jumal on meid asetanud, otse keset modernsust,
pidades dialoogi teadlaste, kunstnike ning kõigi ilmalikustunud
ühiskonna loojavaimudega; kusjuures see ühiskond on
hakanud üha enam austama isikut, loodust, vajadust sisse
seada ülemaailmne majanduslik ja õiguslik kord. Me ei
saa enam piirduda sellega, et masinlikult korrata kirikuisasid:
nemad pidasid kristluse valitsemist üleüldiseks ja lõplikuks.
Meie elame tänapäeval kosmoses, mis üha paisub. See
õhutab meid uurima looduses ja inimhinges senitundmatuid
süvikuid; me oleme kuulnud islamist, Indiast, Hiinast,
mustast Aafrikast, Ameerika sünteesidest ja kontrastidest.
Meie ees seisavad tänapäeva bioloogia ohtlikud ja meeliköitvad
võimalused. See tähendab, et me peame kehastama kirikuisade
inspiratsiooni ning Püha vaimu väge radikaalselt uues
kontekstis. Nagu Berdjajev geniaalselt ütles, et eetika
algab Jumala küsimusega: „Kain, mida sa oled teinud
oma vennale?“ ning lõpeb küsimusega: „Aabel, mida sa
oled teinud oma venna Kainiga?“
Kõik see innustab meid arendama osadusestruktuure Kristuse
Ühtses Kirikus ja Kiriku algatusel võib-olla ka ühiskonnas
tervikuna.
Tänapäeva ühiskonna üks põhiline alustala on pluralistlik
demokraatia, mille põhiväärtuseks on inimisikust lugupidamine.
See ei toimu sugugi, nagu paljud seda kardavad, teadmatuses
heast ja kurjast, sest evangeelne revolutsioon õpetas
meile, et tõeline hüve on isiku salasus ja isikute osadus.
Hoolimata oma mõnedest nõrkustest on selline demokraatia
üha rohkemate endise Idabloki ja kolmanda maailma maade
lootus ja taotlus.
Jätta unarusse Kiriku elu ja ülesehituse selline põhiline
nõue, tähendab ühtedele tupikut ja teistele getostumist.
Demokraatiateema on üleskutse, mille Kirik peab vastu
võtma ühtaegu avatud ja kriitilise vaimuga. Eeskätt
meie, õigeusklikud, olgem enda vastu ausad: meie kirikuõpetuse
tuumaks on osadus, kuid õigeusu ühiskonnakorraldus on
tihti oligarhlik. Kuidas sellest üle saada? Me peame
uuesti läbi mõtlema kogu oma kirikliku ülesande nii
piiskopkondade kui koguduste tasandil ning parandama
naiste ja ilmikute positsiooni Kristuse Kirikus, hüljates
igasuguse klerikalismi.
Samuti peame kõik kristlased üheskoos võtma seisukoha
poliitika suhtes ning tunnistama ühtaegu nii vajalikkust
kui ka suhtelisust. Riigi ülesanne pole muuta ühiskond
paradiisiks, vaid ära hoida selle muutumine põrguks.
Võimust mõtlemine tähendab seega korraga võimu piiramist
ja vahel ka selle inspireerimist. See tähendab taaselustada
vältimatut pinget ühiskonnakehandi erinevate koostisosade
vahel, mida oleks asjatu ignoreerida, ning evangeelset
arusaama võimust kui teenimisest, ehk teoloogiliselt
öeldes diakooniast. Praegune taotlus leida eetika, mis
näitaks poliitika piire ning osutaks talle suunda nõuab
rohkem kui kunagi varem meie usu tunnistust ja jõudu.
Kõrvuti munkliku askeesiga, mis ei tohiks olla irdumine
Ajaloost väljapoole, vaid peaks olema Ajaloo haputaigen,
ning selle askeesi valguses tuleks välja töötada loova
teo askees, et anda mõte elu, rahu, õigluse ja ilu loomisele;
ning tuleks anda mõte mehe ja naise armastuse väele,
kosmose hingetorkivale hiilgusele!
Kokkuvõtteks ma ütleksin, et sajandite vältel on kristlikud
ühiskonnad üldiselt rõhutanud jumalikku inimliku kahjuks.
Uusaega aga on märkinud inimese mäss jumaliku vastu.
Kui Jumal ilmutas ennast täielikult inimesele Kristuses,
siis tänapäeval peab sellele vastama see, et inimene
ilmutaks ennast Jumalale Pühas Vaimus. Nagu ütleb Sergei
Bulgakov: „Ajalugu pole tühi koridor, mis tuleb läbida
võimalikult kiiresti, et sellest maailmast pääseda,
vaid see lähtub Kristusest ja tema lihakssaamisest ning
ta on ja jääb olema tema Teise Tulemise aktiivne ettevalmistamine.“
Ma tänan teid.
Tallinnas, 30 septembril
2008
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Prantsuse
keelest tõlkinud Margus Ott
Tagasi
sisukorda
|